Meelis Mandel • 31 detsember 2016

Presidendi kõne hallid varjundid

Meelis Mandel  Foto: Andras Kralla

Majandusest või ettevõtjatest mitte üks piuks! Mina kui majanduspede seda uuelt presidendilt igal juhul ootasin, kirjutab peatoimetaja Meelis Mandel.

President Kersti Kaljulaidi esimene aastavahetuse kõne oli väliselt viisakas ja õpetajatele ette teada meelepäraseid koolikirjandilikke võtteid kasutav. Samas saab seal öeldust, aga ka mitteöeldust välja lugeda, kuhu riigi esimene inimene oma ainsa relva, sõnaga, tähelepanu suunata tahab.

Esmalt, majandusest või ettevõtjatest mitte üks piuks. Näpuviibutus presidendi majandusnõunik Heido Vitsurile, sest aasta, mil lõpetatakse kriisijärgselt väikseima majanduskasvuga, võiks ettevõtlust, kelle kasumlikkust palgakasv korralikult sööb, mainida. Mina kui majanduspede seda bilansihundina tuntud uuelt presidendilt igal juhul ootasin.

Ekspresident Toomas Hendrik Ilves mullu vähemalt Robert Kiti laiapõhjalise majanduse Nokiaks olemist refereeris. Tõsi, aasta varem rääkis ettevõtlusest kui millestki, mida vaja toetada. Õnneks muidugi, et seda toetuste juttu seekord ei olnud, see toetustepõhine mõtlemine meid ükskord hauda viib.

Kõigepealt nali ja see, mis peab

Kaljulaidi kõne algas naljaga, mis pole üldse paha viis viidata Brexitile ja Donald Trumpile. Pealegi, ehk polegi need nii äraütlemata halvad valikud Suurbritanniale ja USAle ja seeläbi ka meile.

Seejärel viide Süüriale, osundamaks ka tänavu toimunud terroriaktidele ja Ukrainas jätkuvale sõjale, on must be. Pigem isegi üllatav, et seda nii väikses mahus oli.

Seejärel tuleb pisike näpuviibutus üha valjenevate häälte suunas, kes paluvad lõpetada sõjahüsteeria õhutamise, mis peletab investorid ja masendab inimesi. Tõsi, ma loen kõnest välja, et tuleks edaspidi olla tasakaalukas ka n-ö teisel poolel, neil, kes Ämaris valimisklippe filmivad ja sõjalennukeid sinna hiljem juurde kleebivad.

Avastasin isegi mõni aeg tagasi, et ootan, millal Trump lõpuks korralikult presidendina tööle saab hakata, sest oli ju jutt, et kõige parem aeg Venemaal meid proovile panna elik rünnata on just praegu käiv üleminekuaeg. Värskendav on presidendi kõnes koht, et meil EI tuleks muretseda oma turvatunde pärast.

Tänamine on hea mõte

Ülejäänud kaks kolmandikku kõnest moodustab väikeste oluliste igapäevaasjade meeldetuletamine. Väiksed tüdrukud ja vanaemad. Tuhanded kontrolltööd, mis võiksid viidata Eesti kooliõpilaste uskumatult vingelt kõrgele PISA testi tulemustele – faktile, mis võinuks üksi terve aastavahetuse kõne hõivata ja poleks olnud üldse piinlik. Vabatahtlike töötunnid ja heateod kõnes viitavad muuhulgas presidendi vabakonnanõuniku Urmo Kübara heale positsioonile siseringis.

Mis mulle väga meeldib, on see üksteisele aitäh ütlemise koht. Iga juht teab (noh, peaaegu iga juht), et aitäh ütlemine ei maksa midagi, kuid tähendab palju. Seda eriti ei mäleta eelmise presidendi kõnedest. Tööd on päris palju tehtud ja ehkki meil pole päris karoshide ehk ületöötamisest tingitud enesetappude kultuuri, on eriti just aasta lõpp paljudele raske. Kõik see jõulustress ja siis veel need tuttavad, kes parasjagu kusagil soojal maal puhkavad. Vastik.

Seejärel räägib president nõrgemate märkamisest ja aitamisest. Seda ta lubas ka ametissenimetamisel, seetõttu loogiline lõpetamine, millega saab ainult nõustuda. Eks ajakirjanduse roll on samuti osalt sama, anda hääl kannatajale.

Aa, ja kõnede pikkusest ka. Ilvese viimane aastapäevakõne oli 2800 tähemärki. Ainult. Tema aastavahetuse kõnede pikkus näitaski viimastel aastatel selget raugemise märke, otsekui sümboliseerides vähenevat energiat, mida presidendirollile pakkuda oli. Aasta varem oli sama kõne pikkus 3300 tähemärki ja veel aasta varem, 2013 detsembris tervelt 4740 tähemärki.

Kersti Kaljulaidi esimene aastavahetuse kõne oli 3911 tähemärki. 28 tviiti. Ilves tulistas parematel päevadel selle koguse Twitterisse päevaga. Ehkki kontoga, väärib tähelepanu, et Kaljulaid on Twitterile selja pööranud ja suhtleb Facebookis. Olles seal, kus ka enamik siinsest rahvast.

Hetkel kuum