Presidendi kõne hallid varjundid

Kõigepealt nali ja see, mis peab

Kaljulaidi kõne algas naljaga, mis pole üldse paha viis viidata Brexitile ja Donald Trumpile. Pealegi, ehk polegi need nii äraütlemata halvad valikud Suurbritanniale ja USAle ja seeläbi ka meile.

Seejärel viide Süüriale, osundamaks ka tänavu toimunud terroriaktidele ja Ukrainas jätkuvale sõjale, on must be. Pigem isegi üllatav, et seda nii väikses mahus oli.

Seejärel tuleb pisike näpuviibutus üha valjenevate häälte suunas, kes paluvad lõpetada sõjahüsteeria õhutamise, mis peletab investorid ja masendab inimesi. Tõsi, ma loen kõnest välja, et tuleks edaspidi olla tasakaalukas ka n-ö teisel poolel, neil, kes Ämaris valimisklippe filmivad ja sõjalennukeid sinna hiljem juurde kleebivad.

Avastasin isegi mõni aeg tagasi, et ootan, millal Trump lõpuks korralikult presidendina tööle saab hakata, sest oli ju jutt, et kõige parem aeg Venemaal meid proovile panna elik rünnata on just praegu käiv üleminekuaeg. Värskendav on presidendi kõnes koht, et meil EI tuleks muretseda oma turvatunde pärast.

Tänamine on hea mõte

Ülejäänud kaks kolmandikku kõnest moodustab väikeste oluliste igapäevaasjade meeldetuletamine. Väiksed tüdrukud ja vanaemad. Tuhanded kontrolltööd, mis võiksid viidata Eesti kooliõpilaste uskumatult vingelt kõrgele PISA testi tulemustele – faktile, mis võinuks üksi terve aastavahetuse kõne hõivata ja poleks olnud üldse piinlik. Vabatahtlike töötunnid ja heateod kõnes viitavad muuhulgas presidendi vabakonnanõuniku Urmo Kübara heale positsioonile siseringis.

Mis mulle väga meeldib, on see üksteisele aitäh ütlemise koht. Iga juht teab (noh, peaaegu iga juht), et aitäh ütlemine ei maksa midagi, kuid tähendab palju. Seda eriti ei mäleta eelmise presidendi kõnedest. Tööd on päris palju tehtud ja ehkki meil pole päris karoshide ehk ületöötamisest tingitud enesetappude kultuuri, on eriti just aasta lõpp paljudele raske. Kõik see jõulustress ja siis veel need tuttavad, kes parasjagu kusagil soojal maal puhkavad. Vastik.