Poliitika tagasitulek. Murdeiga

Poliitika mitte võimumängude mõttes, vaid valdkonnapoliitikate ja ühiskonnaelu puudutavate oluliste otsuste võtmes (seda tahku poliitikas väljendatakse harilikult ingliskeelse sõnaga policy).

Üle kümne aasta arutame Eestis tõsiselt poliitikate üle, mis seni olid kuulutatud tabuteemadeks ja poliitilisest agendast teenimatult välja surutud: olgu need siis maksupoliitika, pensionipoliitika, kodakondsuspoliitika või sooline palgalõhe.

Varasemad (Reformierakonna juhitud) valitsused kultiveerisid pigem hoiakut, et „riik on valmis“ ja kogu nende poolt eelnevatel aastakümnetel kujundatud poliitika on niigi täiuslik ja töötab suurepäraselt, et selle kohendamisvajaduse üle pole tarvis isegi debateerida ja alternatiive kriitiliselt vaagida. Isegi kui Reformierakonna valitsused mõningate uute algatustega välja tulid, siis oli hoiak pigem selline, et kui peaministripartei on juba n-ö õiged lahendused leidnud, siis pole avalikkusel siin enam midagi arutada, tuleb kuuletuda ja valitsust hea töö eest kiita. Niisiis on Jüri Ratase valitsuse ja varasemate Taavi Rõivase ning Andrus Ansipi valitsuste vahel väga suur erinevus: ühel pigem avatud, paindlik ja kaasav poliitikategemise stiil, teisel autoritaarsusse kalduv ja dogmadest kinnihoidev.

Teine oluline kontrast Reformierakonna valitsustega seisneb selles, et Ratase valitsus näib tegutsevat ühtse meeskonnana. Jevgeni Ossinovski alkoholipoliitika pole tema eraalgatus, vaid kogu valitsuse poliitika, pensionipoliitika pole Kaia Iva tõstatutud temaatika, vaid selle joone eest seisab valitsus ühtselt jne. Eriti just Rõivase valitsuste puhul kippus olema pigem nii, et peaminister ja tema partei distantseeris end osavalt veidigi vastakaid tundeid tekitavatest poliitalgatustest, püüdes näidata, et kogu valitsusel pole nendega justkui asja, vaid need on ministrite enda soolod (haldusreform oli Arto Aasa asi, koosolekuseaduse rakendusaktid peamiselt sotside kapriis jne).

Ometi ei saa uue valitsuse kohta ainult positiivset öelda. Nende tegevuses paistab silma liigset rabedust ja kiirustamist. Olen nõus nendega, kes väidavad, et valitsus üritab justkui viimsepäeva ootuses kõik oma suured unistused korraga ellu viia. Kui võtta valitsuse kolm esimest kuud, siis järjepanu on avalikkust tulistatud kaalukate reformiettepanekutega, millest paljud tõotavad kaasa tuua põhimõttelisi ja paradigmaatilisi muudatusi. Alles lõpetasime arutelu maksupoliitika üle ja juba tullakse välja kaalukate muutustega pensionipoliitikas ja lükatakse käima debatt kodakondsuspoliitika üle.

Ühel hetkel tekib avalikkusel küllastumus – nii kiire tempoga ei jõua lihtsalt kaasa minna. Kusjuures ideed, mis avalikkuse ette tuuakse, pole alati päris põhjalikult läbi mõeldud. Paistab, et valitsuspoliitikud justkui testivad avalikkuse reaktsiooni ja siis kohendavad oma esialgseid tegevusplaane, kui kriitika tundub asjakohane. Selline aktiivne debattide käivitamine ja hilisem paindlikkus lahenduste otsimisel on iseenesest hea, kuid pikapeale hakkavad kõik osapooled väsima, oodatakse palju professionaalsemat ja tasakaalukamat lähenemist. Selline tormiline murdeiga uue valitsuse töös võiks vähemalt enne kohalikke valimisi läbi saada.