Urmas Kruuse • 9. veebruar 2017
Jaga lugu:

Eesti inimene pole könn

Urmas Kruuse  Foto: Andres Haabu

Riigikogu liikme Urmas Kruuse (Reformierakond) hinnangul uus valitsus ei usalda inimest ega väärtusta ettevõtlikkust.

Igal valitsusel on oma head ja vead, näiteks Jüri Ratase oma tahab inimestelt võtta igasuguse edasipüüdlikkuse ja kohtleb Eesti inimesi saamatutena. Töö tegemise asemel on ausse tõstetud arutu ümberjagamine ja vabade inimeste ettehooldus. Valitsus on praegu täiesti ümbermõtestanud jagamismajanduse mõiste.

Valitsuse tegevust tuleb vaadata tervikpaketina, siis näeb ära üldised suunad. Nendeks on riigi osa suurendamine inimese igapäevaste valikute tegemisel, ettevõtlikkuse pärssimine ja pikaajaliste rahvuslike huvide eriramine.

Veel rohkem riiki

Kohati täiesti irratsionaalsete ideede (nt Tallinna linnavalitsusega kahasse 100 miljoni euro panemine linnahalli konverentsikeskuseks tegemiseks jms) rahastamiseks püütakse maksumaksjalt rohkem käest ära võtta. Iga kogutud euro peaks tooma maksumaksjale mingi hüve või lahendama konkreetse probleemi.

Näiteks põllumajanduses lükkasime mullu käima põllumeestele kuuluva ühistulise piimatööstuse projekti, mis annab väärtusahelas jämedama otsa taas põllumehe kätte ja maksumaksja peab teda vähem toetama. See on konkreetse eesmärgiga projekt, kus maksumaksja (tõsi, suurem osa on Euroopa Liidu maksumaksja raha) 15 miljoni suuruse euro suuruse investeeringu (põllumehed lisavad ise 2-3 korda sama palju) toel väheneb tulevikus vajadus põllumajandusele päästepakette luua. Ka kriisiaastatel maksti põllumeestele erakorralist abi turuolukorraga kohanemiseks.  Toidutootmine on strateegiline valdkond ja riik peab suutma põhilises oma elanikud ära toita.

Nüüd on piima- ja lihahinnad oluliselt tõusnud, kuid valitsus hakkab jagama aastas sektorile ligi 20 miljonit eurot lisatoetust. Kuna toetust makstakse ligi kümnend vanade tootmisnäitajate peale, siis on see ebatäpne ja pillav ega too maaelus kaasa laiemaid muutusi. Seda 20 miljonit ja Tallinna linnahalli tarvis plaanitavat 100 miljonit eurot oleks mõistlikum kasutada maaelu laiemalt mõjutavate meetmete rahastamiseks.

Valitsuse soov sobrada inimeste elus hakkab silma mujaltki (suhkrumaks, värvilised numbrimärgid jne). See ei ole OK, riik ei pea kõike korraldama ja koordineerima.

Kui inimeste igapäevaellu kogu aeg mitte vahele segada, saavad inimesed päris hästi hakkama. Mulle ei meeldi, kui valitsuse saabas minu köögis ja elutoas kogu aeg laamendab.

Ettevõtlikkuse pärssimine

Kuigi uus valitsus on lubanud Eestile suurt majanduskasvu, siis teisest otsast antakse kogu aeg signaali, et taeva pärast, ära mingit isiklikku pingutust ega initsiatiivi näita.  

Praegune lihtne ja igaühele arusaadav maksusüsteem asendatakse sellisega, millest sotti saamiseks peab keskmine inimene raamatupidaja appi võtma. Seda ei saa kutsuda süsteemiks, kus sa kunagi ei tea, kui palju pead maksu maksma. Maksuvaba miinimumi muutmisega hakatakse kiusama ettevõtlikke ja edasipüüdlikke inimesi, kes rassivad tööd mitmes kohas või leiavad aeg-ajalt lisateenistust. Plaan tähendab ju, et mõnel puhul polegi erilist mõtet lisateenistust otsida, sest maksud söövad selle ära. Ettevõtjatele annab uus süsteem signaali – ära loo kõrgemapalgalisi töökohti. Samas kui Eestis lähiaastatel töökäte arv väheneb, siis on kõrgemat lisandväärtust loovad töökohad ainus võimalus praegust elatustaset säilitada või isegi parandada.

Edasipüüdlikkust välistavat ideoloogiat kannab ka pensionisüsteemi muutmine. Kõige kurvem on see, et see kujundab praeguste noorte põlvkondade suhtumist oma pensionipõlve. Eks lõppkokkuvõttes motiveerib see palku varjama ja soosib ümbrikupalga maksmist. Aga kindlasti annab see ka tugeva signaali, et kõrgemapalgalisi ja suuremat lisandväärtust loovaid töökohti Eestis ei soosita. Meie ainus viis praegust elatustaset säilitada ongi teha kallimat tööd. Nii lihtne ongi. See pole õige ega õiglane, kui inimene teeb tööd, õpib ja pingutab rohkem, kuidas saab riigi poolt vastu mõnituse.

Pikaajaliste rahvuslike huvide eiramine

Peaminister tõi halli passi omanikele kodakondsuse andmise teema lauda, et anda keskerakonnale teema kohalike omavalitsuste valimisteks. Murelikuks teeb see, et oma valimistulemuse nimel tahetakse ülejäänud ühiskond päris kõrget hinda maksma. Soov kodakondsust lihtsalt jagada läheb kokku ülejäänud jagamispoliitikaga, kus ei oodatagi mingit omapoolset pingutust. Probleem on selles, et 100 miljoni inimesega riigid võivad endale selliseid eksperimente lubada. Eesti sugused väikeriigid aga mitte.

Kui keegi tahab väljendada lojaalsust Eesti Vabariigile, siis selleks on kodakondsuse taotlemise protseduur olemas. See on võrdlemisi sarnane teiste Euroopa Liidu riikidega. Mind isiklikult paneb imestama, et peaminister ei tunneta absoluutselt ametikohast tulenevat sõna kaalu. Selliste asjatute lootuste tekitamine võib võtta igasuguse motivatsiooni kodanikuks püüelda ja lõimumist takistada.

Kokkuvõttes peab valitsus pingutama, et Eesti oleks mõnus koht elamiseks, kus kõikidel on vabadus oma elu ise kujundada. See tähendabki pingutust, mitte teiste pingutuste viljade arutut jagamist. Eesti inimene pole könn.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas