Heiki Lindpere • 13 veebruar 2017

Maismaa õigus mere peale ei passi

Heiki Lindpere  Foto: erakogu

Eesti merekeskkonna kaitse seaduslik pool on auklik ja häda pärast püütakse kohaldada maismaal kehtivaid reegleid, mis TLÜ ühiskonnateaduste instituudi lektor Heiki Lindpere hinnangul ei ole hea plaan.

Vaatamata inimeste murele Eesti rannikumere heaperemeheliku kaitse ja säilitamise üle pole keskkonnaministeerium siiani maismaa veekogude (järved, jõed, veehoidlad) ja põhjavee nõuetekohase kaitsmise reguleerimisest kaugemale jõudnud.

1992. aasta oktoobris ühines Eesti kahe rahvusvahelise konventsiooniga: üks naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse kohta ja teine sellise kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi loomise kohta. Need konventsioonid „unustati” tõlkida ja Riigi Teatajas avaldada, mis põhiseaduse järgi jättis need täitmiseks kõigile mittekohustuslikeks. See oluline puudus likvideeriti alles 2005. aasta augustis.

Pea samal ajal hakkas Eesti suhtes kehtima 1982. aasta ÜRO mereõiguse konventsioon ehk ookeanide ja merede konstitutsioon, mille XII osa sätestab õigused ja kohustused nii lipuriikidele, rannikuriikidele kui ka sadamariikidele merekeskkonna kaitse ja säilitamise kohta.

Eesti on maha jäänud

Ometi pole see ja kõik teised asjasse puutuvad konventsioonid suutnud ei valitsust ega riigikogu viia mõttele välja töötada ja vastu võtta kaasaegne merekeskkonna kaitse seadus.

Kõikidel probleemidel Eesti kehtivates õigusaktides peatuda ei jõua, kuid vaatleksime vaid karistusseadustiku keskkonnavastaste süütegude paragrahvi, mis sätestab Laevalt saasteainete merre heitmise keelu rikkumise eest karistusena kas rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse, kui tegu oli süstemaatilise saastamisega. Rahvusvahelises mereõiguses teo süstemaatilisus rolli ei mängi – iga merereostuse juhtum, kui põhjustab kahju, kuulub kompenseerimisele reederi või temale vastutuskindlustust pakkunud klubi poolt.

Süstemaatilisuse kriteerium lubab paragrahvi kohaldada praktiliselt ainult liinilaevadele, sest ühekordsed saastajad justkui pääsevad, olenemata teo raskusest või tahtlusest.

Teine aspekt, mida karistusõigus ei kajasta ühemõtteliselt, seisneb selles, et välismaa lipp laeval ahtris vabastab süüdioleva laevapere liikme vangistuse määramisest Eesti majandusvöödis sõites igal juhul, lubades määrata vaid rahalisi karistusi. Kui aga saastamine leiab aset  välismaa laevalt, mis teostab territoriaal- ja/või sisemerest rahumeelset läbisõitu, siis nimetatud piirang kehtib samuti, välja arvatud juhul kui tegu on tahtliku ja olulise merereostusega. Siin on tegu läbisõidu õiguse ränga rikkumisega ning süüdlane võib kanda ka vangistust – niisugusele arvamusele jõudis 2000. aasta Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsiooni töörühm Soome professori Kari Hakapää juhtimisel.

Oleks aeg lõpetada katsed kohaldada maismaal kehtivaid seaduseid analoogia põhjal merekeskkonnale, mis juhindub rahvusvahelisest mereõigusest ning toimib teistsugustel põhimõtetel.

Hetkel kuum