Müüme ikka teistele, mitte endale

Eesti tutvustamiseks on vaja aru saada, mis huvitab välismaalasi, mitte mis huvitab meid ennast. 27. veebruaril 2017 ilmus Äripäevas artikkel „Puhas, edumeelne ja võimas", mis kirjeldas, kuidas võiks Eestit turustada. Kirjas oli kolm kihvti teemat Eesti kohta. Igati nõus, et puhas loodus, e-riik ja laulupeod on väärt asjad ja igale eestlasele südamelähedased.

Artiklis mainiti, et kasutame Eesti müümiseks Lenna Kuurmaa laulu „Mina jään“. Kes on Lenna Kuurmaa välismaalasele? Kui müüa Eestit soomlastele (riik, kust tuleb kõige rohkem turiste ja kust kolib kõige rohkem inimesi Eestisse elama), siis miks mitte kasutada Soome kõige populaarsemat bändi Haloo Helsinki!, kellel on seos ka Eestiga, kuna nad teevad oma kauaoodatud comeback’i Tallinnas. Selleks et müüa soomlastele, on vaja bändi, mis kõnetab neid, mitte meid.

Missugust ühiskonda tahavad turistid näha või potentsiaalsed Eesti elanikud tunnetada? Tolerantset, aktsepteerivat ja turvalist, kus saad õhtul rahulikult ringi liikuda. Aga artiklis pakuti välja mõte, kuidas karges kliimas võrsus metsikust loodusest võimas rahvas, kes kangekaelselt pürgib maailma tippu. Võimas rahvas – nendes sõnades tunnetab iga lääneeurooplane Ida-Euroopa natsionalismi ja võõraviha. Ja mis filmi me soovitame siia tulevatele välismaalastele vaadata – kas „Novembrit“? Vaadake, sellised me olme ja niisugune on Eesti armastus …

Armastame oma filme, loodust, e-riiki ja laulupidu. Keegi ei võta neid meilt ära. Aga püüdkem mõista, mis meie juures huvitab välismaalasi. EAS on aru saanud uuest lähenemisest ja palganud välismaalasi oma välismaa kontoritesse. EASi Jaapani kontorisse on palgatud jaapanlane, Indiasse hindu jne. Kes tunnevad neid riike paremini kui oma kodanikud? Turunduse põhisõnum on, et sa pead tundma oma klienti. Ei saa istuda Tallinna kontoris ja koostada müügimaterjale (vahet pole, kas müüd riiki või pastapliiatsit) eesti keeles, mis pärast muudesse keeltesse tõlgitakse. Aga mida see tähendab? On vaja eelarvet, et reisida oma sihtriikidesse. On vaja kohtuda nende inimestega, kellele soovid oma riiki (või pastapliiatsit) müüa. Tuleb olla avatud nendega suhtlemisele. Eksporditöö on raske ja edu ei tule kergelt.

Müügimaterjalid, olgu need koduleheküljed, videod, voldikud või reklaamid sotsiaalmeedias, peavad lugejale ja vaatajale sobima. Müüjal peab olema valmidus kuulata ostjat ja temaga suhelda. Pääsu inimlikust suhtlemisest ja teineteisemõistmisest ei ole. Kui me soovime päriselt Eestit eksportida ja välismaalasi siia kutsuda, siis see ei ole meelakkumine.