Keskkonnaametnike soodustused tuleb tagasi maksta

Tegemist ei ole pelgalt eetilise küsimusega. Amet on andnud võimaluse soetada ametnikul või töötajal sõiduk turuhinnast soodsamalt, seega on üheselt tegu erisoodustuse andmisega. Varalise õiguse turuhind (väärtus) sõltub otseselt sellest, kui palju erines sõiduki jääkväärtus turuhinnast. Kui ametnikul oli võimalus ametilt saadud õiguse alusel soetada sõiduk turuhinnast odavamalt, on amet tööandjana andnud ametnikule rahaliselt hinnatava soodustuse. Soodustuse andmisel on tööandjal kohustus tasuda tulu- ja sotsiaalmaks. Kui arvestada, et keskkonnaamet lõpetas 33 liisingulepingut ja eeldada pigem konservatiivselt, et keskmiselt erines sõiduki jääkväärtus turuhinnast 3000 euro võrra, siis keskkonnaameti maksukohustus antud soodustustelt oleks (antud soodustus 99 000 eurot (3000x33)), kokku 65 577 eurot, sh 24 750 eurot tulumaksu ja 40 827,5 eurot sotsiaalmaksu.

Kui soodustustelt makse makstud ei ole, oleks korrektne, et amet parandab oma maksudeklaratsioonid ja deklareerib ametnikele antud soodustused, nagu seadus ette näeb, erisoodustustena võrdselt teiste maksumaksjatega. Mõistagi lisandub toodud maksusummale intress 0,06% päevas, kokku kümnetes tuhandetes eurodes. Kõnealused parandused peaksid saama deklareeritud viie aasta ulatuses tagasiulatuvalt, arvestades, et tahtliku maksurikkumise korral on aegumistähtaeg viis aastat. Parandusdeklaratsioonide esitamata jätmise korral tuleks eeldada maksuhalduri aktiivset sekkumist.

Kahju tuleb hüvitada

Teiseks, Euroopa õigusteoorias on alates Rooma õiguse aegadest üldtunnustatud käsitlus, et kahjuna on vaadeldav ka saamata jäänud tulu, see on selgelt kodifitseeritud kehtivas seaduses ja mitu korda leidnud kinnitust kohtupraktikas. Riigil ei ole õigust lihtsalt loobuda oma varast ametniku kasuks. Seega, tegu on kahju tekitamisega riigile, mille hüvitamist patustanute poolt riigieelarvesse julgen maksumaksjana valjuhäälselt nõuda. Kas ametkondlik juurdlus nõuab kahju sisse igalt soodustuse saajalt eraldi või nende ülemustelt, on selle juures vaid värvikas detail. Tähtis on põhimõte, et arrogantne rehepaplus riigiametnike küllaltki kõrgel tasandil tuleb lisaks avalikule häbistamisele ka rahaliselt tagasi pöörata. Piisav õiguslik baas on selleks olemas.

Mõtleme korraks keskkonnaameti asemele mõne erafirma, kus samuti 33 autot oleks oma töötajatele turuhinnast soodsamalt tuuri pandud. Küllap oleks maksuameti revident juba teisel päeval pärast artikli Äripäevas ilmumist firmas pabereid tuustimas ja maksuameti potentsiaalse nõude eeltagamiseks 100 000-200 000 euro ulatuses konto arestiks kohtult luba olemas. Küllap oleks ka aktsiaseltsi nõukogu firma juhataja päevapealt usalduse kaotusega lahti lasknud ja esitanud tema vastu tekitatud kahju ulatuses hagi.

Võib küsida, kas keskkonnaameti poolt erisoodustusmaksu tasumine midagi annaks – üks riigi raha kõik. Annaks küll, sest juurdemakstava erisoodustusmaksu võrra jääks eelarve ametil väiksemaks ja mõni hüve nautimata.

Lohutuseks võib öelda, et erisoodustuse tagasimaksmisel ükskõik kas saajate või andjate poolt langeks ära maksurisk maksude põhisumma puhul. Jääks ainult intressinõue, mida maksuametiga kokkuleppel saab väiksema intressiga ajatada, et keskkonnaamet oma põhifunktsioonide täitmisega rahapuudusel hätta ei jääks.