Kool jääb elust mitu sammu maha

Paljud meist on üles kasvanud teadmisega, et elus läbilöömiseks piisab kodus ja koolis saadud teadmistest ja kogemustest. Vähestel on olnud julgust selle väärtuses kahelda. Ent ilma iseseisva teadliku enesearenguta on õnnelikku ja harmoonilist elu keeruline saavutada, kuna eluliselt tähtsad teemad on kooliprogrammist väljas.

Lapsena usaldasime tingimusteta oma vanemaid, lasteaiakasvatajaid, hiljem õpetajaid koolis ja ülikoolis. Nende vastutusel on ju meie eluks ettevalmistamine, vähemalt nii meile tundus. Miks nad ei peaks meile parimat soovima? Kui vanemad meie käekäigust hoolivad, siis nad kindlasti annavad kasvatamisel endast parima. Samuti teevad seda õpetajad ja meil pole põhjust nende heades soovides kahelda. Kuid mis siis, kui headest kavatsustest ei piisa? Mis siis, kui meie vanemad ise ka ei tea, kuidas elada täisväärtuslikku elu?

Riiklik haridussüsteem on vajalik, kuna annab meile akadeemilised ja erialased teadmised. Kirjutamine, lugemine, arvutamine ja keeleoskused on kahtlemata eluks väga vajalikud. Suures osas valmistab kool meid siiski selleks, et leida “turvaline” töökoht ja saada palgatöötajaks, olles nii maksumaksjana riigi jaoks kasulik. Jah, see on väga oluline! Siit tekib aga praktiline küsimus - kas hariduse eesmärk on valmistada ette häid töötajaid? Või peaks eesmärk olema valmistada meid täisväärtuslikuks, rahulolupakkuvaks ja tähendusrikkaks eluks?

Kõik teadmised on kokkuvõttes vajalikud. Kes tegi aga otsuse, et praktilisi teadmisi täisväärtuslikuks eluks pole haridussüsteemi kaudu vaja õpetada? Kuidas peaksime omandama teadmised viiest peamisest eluterviku osast - tervis, sisemaailm, suhted, raha ja eneseteostus - kui meie haridussüsteem seda oluliseks ei pea?

Kas jääksime millestki olulisest ilma, kui osa matemaatikatunde asendataks aruteludega tervislikust toitumisest või püsivate lähisuhete loomisest? Tõenäoliselt mitte. Küll jääme aga täna ilma väga paljust vajalikust neid teemasid väheoluliseks pidades. Kindlasti ei peaks neid tunde ära jätma, kuid see võiks olla igaühe vaba valik, mida keegi enda jaoks väärtuslikuks peab.

Kes soovib oma loogikat arendada, suurepärane! Ärge saage valesti aru, mulle väga meeldis trigonomeetria, aga ma pole seda kordagi pärast matemaatikaeksami sooritamist elus kasutanud. Vabanda matemaatika, aga sa ei olnud ainuke selline aine! Kui 20% õpilastest saavad sellest reaalselt kasu, siis miks karistame ülejäänud 80% õpilastest, kes võiksid sel ajal pigem tegeleda mõne loovama tegevusega? Või eeldame tõesti, et 100% õpilastest saavad teadlased?

Väärtuslikku aega nii varajases ja õrnas eas saab paljude laste ja noorte jaoks palju paremini rakendada. See annab paremaid tulemusi mitte ainult enda, vaid ühiskonna jaoks tervikuna. Kas elame selleks, et käia tööl või käime tööl selleks, et hästi elada? Paljude jaoks on põhjus ja tagajärg oma koha ära vahetanud. Kui meie sisemaailm, tervis ja lähisuhted on korras, oskame rahaga targalt ümber käia ning kasutame enda unikaalseid tugevusi ühiskonnale väärtuse loomiseks, siis mõjutab see kõiki meie ümber positiivselt. Teisisõnu, kui oskame “hästi elada”, siis oleme kokkuvõttes kodus parem kaaslane, lastele parem ema või isa, seltskonnas parem sõber, tööl parem kolleeg ja riigi jaoks parem maksumaksja, kas siis töötaja või ettevõtjana.

Tõsi on ka, et mitte keegi peale meie enda ei saa võtta vastutust meie elu eest. Siiski oleme lapsena nõrgemas seisus, kui vaatame avastavate silmadega eelkäiva põlvkonna otsa ja ootame neilt õpetust, kuidas tulevikus edukalt toime tulla. Kas saame sealt juhised, mis meid ka tegelikult elus edasi aitavad? Või saame sama teatepulga, mille omakorda nende vanemad ja õpetajad neile andsid? Alustades uuesti samu tegevusi, mis viivad samade tulemusteni ilma, et keegi oleks vahepeal analüüsinud, kui otstarbekas see nende elukvaliteedi seisukohast on olnud.

Täiskasvanuna saame teha teadliku otsuse seda mustrit muuta. Kuid vaid juhul, kui tegeleme teadlikult enesearenguga tähtsaimates eluvaldkondades - tervis, sisemaailm, suhted, raha ja eneseteostus. Kui muudame oma mõtteid ja tõekspidamisi, siis anname järgmisele põlvkonnale edasi juba täiustatuma mudeli.

Tänane haridussüsteem on oluline, kuid see ei ole enam jätkusuutlik, kuna terviklikuks eluks vajalikud teemad on kooliprogrammist väljas. Tulevased põlvkonnad vajavad hoopis teistsugust haridust. Siin saavad ettevõtjad oma kogemustega appi tulla ja luua olemasoleva riikliku haridussüsteemi täiendamiseks õppimismudeleid, mis toetavad terviklikku eluharidust.