Riik kaevab endale maksuauku

Nähtavasti on viimaste aastate maksuameti ja ettevõtjate hea töö viinud paljud poliitikud ja ametnikud sügavasse uskumusse, et maksud laekuvad iseenesest ja igal aastal ca 100 miljonit tulupoolele juurde kirjutada, mitte midagi tegemata, on iseenesestmõistetav. Kuidas muidu tõlgendada seda, et maksude kokkukogumise ja ausa konkurentsi pärast muretsevad eelkõige ettevõtjad ise.

Poliitikud näevad aga, et võib Exceli abil uutest maksudest järjest suuremaid summasid eelarvesse planeerida. Paraku jäetakse tahtlikult või lihtsalt rumalusest tähelepanuta, et olemasolevate maksude kokkukogumine muutub samuti järjest keerukamaks ja iga uue maksuga kaasnevad alati ka kulud, mida tuleb kanda, et tagada maksu ühetaoline kohaldumine.

Ennustan, et 2017. aasta on Eesti maksunduses ajalooline. Nii palju maksumuudatusi ja uusi makse niivõrd lühikese aja jooksul pole kunagi varem olnud. Kusjuures pole Eestis ka majanduskriisi, mis selliseid drastilisi käike nõuaks. Kuid mis kõige olulisem – poliitikuil jääb taas märkamata kõige olulisem. Maksukoormuse tõstmisega ei saavuta kunagi majanduskasvu ning ausamat konkurentsi ei looda keerulise maksusüsteemiga. Tuleb meeles pidada, et suurem maksulaekumine tuleb majanduskasvust ja ekspordist, mitte uutest maksudest.

Maksu- ja tolliameti andmetel oli 2015. aastal maksuauk üle 400 miljoni euro. Mureks jätkuvalt käibemaks, kuid ka tööjõumaksud. Kõrged tööjõukulud soodustavad ümbrikupalkade maksmist, aga põhjuseks on loomulikult ka muudest maksudest kõrvalehiilijad. Tegemist on tõsise ja jätkuva probleemiga, millega tuleb tegeleda esmajärjekorras.

Valitsus otsustas tõsta kütuse-, alkoholi- ja gaasiaktsiisi, aga lisas ka täiesti uued maksud, nagu näiteks panditulumaks, pangalõiv, suhkrumaks, pakendimaks, automaks, raskeveokite teekasutustasu. Enamik nendest maksudest on suunatud ettevõtjatele, osa küll juba kohtus vaidlustatud. Kuid ei tasu olla sinisilmne ja arvata, et tarbijahinnad sellest ei tõuse. Viimastel aastatel on ettevõtjate kasumid läinud järjest suuremas mahus kasvavate tööjõukulude kompenseerimiseks ning võib ilmselt mürki võtta, et uued maksud kanduvad otseteed tarbijate ostukorvi.

Praegusel juhul lükkab valitsus maksukoormuse ettevõtjatele, et enda mainet hoida. Ettevõtja pole aga mingi imeloom, kes suudaks kõik need maksud oma taskust kinni maksta, mistõttu lisatakse eeldatavasti iga maksu kohta toodetele vähemalt 0,5-1 protsenti hinda juurde. Kokku teeb see juba märkimisväärse hinnatõusu. Tarbijate silmis jäävad süüdlaseks ettevõtjad. Pangamaks - juhul kui see peaks kehtestatama tõesti varade mahu järgi – muudab ettevõtjate laenud kallimaks. Lisaks on tõenäoline, et maksu vältimiseks muudetakse pankade struktuuri, mistõttu viiakse ka laenuotsuste tegemine Eestist välja.

Tulles tagasi maksuaugu ja võrdse konkurentsi juurde, siis muudab riik kõikide nende maksumuudatustega maksusüsteemi üha keerulisemaks. See tähendab, et lähiajal suureneb maksuauk veelgi. Väheneb maksuneutraalsus. Suurenevad aga õiguskuulekalt käituvate ettevõtjate kulud. Kasvab keskkonnast tulenev ebavõrdsus ettevõtjate vahel. Konkurentsis püsimiseks hakkavad needki, kes seni maksukoormust aktsepteerisid, otsima kõrvalteid. Need, kes seni kõigele vilistasid, jätkavad sama hooga, sest nad teavad, et maksuametil on nüüd veel rohkem tööd ja kui nad seni nendeni ei jõudnud, on edaspidi lootus puhta nahaga pääseda veelgi suurem. Hurraa! Kohati tundub, et seda soovitaksegi.

Esialgsete arvutuste järgi peaks tänu uute maksude kehtestamisele ning muudele maksumuudatustele riigieelarvesse lisanduma täiendavalt üle 400 miljoni euro. See on võrdne raha hulgaga, mis jäi riigil üle-eelmisel aastal saamata maksupettuste tõttu. Siiski tuleb siin võtta arvesse, et riik on uue aasta algusest plaaninud mitmeid maksusoodustusi, millest ilmselt suurim on tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Kui ka see osa arvesse võtta, siis jääb eeldatavaks maksutuluks järgmisel aastal siiski 240 miljonit. Tõesti, ka selle eest saab palju ära teha. Aga mille arvel?

Ühes on nii meie enda kui ka välismaa maksueksperdid ühel meelel – meil on hea maksusüsteem. Kõik detailid ei pruugi kõikidele meeldida, kuid seda olekski palju soovida. Valitsus on aga silma kinni pigistanud seal, kus oleks võimalik tänagi rohkem kokku koguda. Näiteks panditulumaksu puhul. Valituse hinnangul pole võimalik kindlaks teha, kes liigutab ettevõtete vahel raha ausalt ja kes mitte. Siiski on maksu- ja tolliametil maksukorralduse seaduse järgi õigus maksustada näilist tehingut selle tegeliku sisu järgi. Lisaks on praegu kehtivaid õigusakte täiendatud riigikohtulahendite abil. Tööriistad olemas, asutagu tööle.

Täiendava pakendiaktsiisi kehtestamise vajadust on valitsus põhjendanud keskkonnahoiu aspektiga. Sellega ettevõtjad nõustuda ei saa, sest need, kes varjavad praegu oma pakendikoguseid, ei hakka oma „identiteeti“ ka pärast uut aktsiisi avaldama. Lisaks tekitab see olukorra, kus nii mõnigi seni aus ettevõtja pole tulevikus motiveeritud oma pakendikogustest teada andma. Ja nii kasvab ebavõrdsus veelgi.

Kahjuks valitsejad ei taha saada või ei saa aru, et kui nad ei tegele aktiivselt juba praegu puuduoleva summa kokkukogumisega, vaid kehtestavad veelgi makse, siis tekib juurde neid, kes uutest maksudest kõrvale hiilivad. Tulemuseks on veelgi suurem maksuauk. Maksuaugu vähendamine looks aga eeldused ausama ja stabiilsema majanduskeskkonna tagamisele ning uusi makse ei peakski kehtestama. Mis kõige tähtsam, ka tänased ettevõtjad oleksid rahul, sest näevad, et riik tõesti hoolib ausast ettevõtlusest.

Praegu on vaid ettevõtjad need, kes tegelevad nii suurema läbipaistvuse eest võitlemisega kui ametnike veenmisega, et riigihangetes oleks maksukuulekus samuti argument jne. Ootame huviga valitsuse algatusi, mis ka päriselt maksulaekumisi soodustaks.