Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hüvasti, vettinud mäger

Meelis MandelFoto: Andras Kralla

Vettinud mägra tiitel sai ettevõtjate vanemale põlvkonnale omistatud liiga vara - kaks Eesti parimat juhti on 60+, kirjutab Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.

Hans H. Luik tõi mõned aastad tagasi mängu „vettinud mägra“ nimetuse Eesti vananevate juhtide iseloomustamiseks. Eks sel kujundil majanduskriisis ka sellele järgnevatel aastatel omajagu õigust oligi. Eesti taasiseseisvumise järgse majandusliku ime loonud ettevõtjad hakkasid kuluma ja muutusid riskikartlikumateks.

Mina julgeks nüüd aga visata „vettinud mägra“ kui Eesti ettevõtjat üldistava tiitli ajalooraamatusse. Seda kahel põhjusel.

Hoolimata valitsuse tegemistest või tegematustest on Eesti majandus jalgu alla saamas ja majanduskasv lõpuks kiirenemas. Kraanasid on üha rohkem õues näha, elu käib.

Kogemus maksab

Aga teine põhjus on üsna subjektiivne ja põhineb äsjasel Pärnu Konverentside, Eesti Tööandjate Keskliidu, Eesti Personalijuhtimise Ühing PARE, Postimehe ning Äripäeva konkursil Parim Juht 2017. Konkursil, kus žürii ees oli üle saja juhikandidaadi hulgas üllatavalt mitmeid mitte esimeses nooruses juhte, kelle juhitavate ettevõtete tulemused olid aga muljetavaldavad.

Kolme nominendi ehk Eesti kolme parima juhi sekka valiti suisa kaks 60+ aastast tippjuhti. Noorema põlvkonna esindajana muljetavaldavaid majandustulemusi ja õigeid otsuseid ette näidanud Eften Capitali juhi Viljar Arakase kõrval olid nendeks tööstusgigandi ABB Baltimaade juht Bo Henriksson ning Harju Elektri juht Andres Allikmäe.

25 aastat ABBs töötanud Henriksson on pikalt olnud Eestis tööstuse valdkonna üks eestkõnelejaid ja aktiivne liige mitmes mõjukas töögrupis. Muljetavaldav on mehe oskus Eesti ABB-maailmas nii kõvasti maailmakaardile tuua, et tööstusgigant siia jätkuvalt investeerib.

Harju Elektrit on viimased aastad juhtinud justkui noored vihased mehed – võetakse riske, laienetakse, tehakse häid tehinguid. Jah, ettevõtte juhtkonda on uut verd tulnud, kuid tipus on ikka ettevõttes 35 aastat töötanud Andres Allikmäe.

Karjäär algab 45+

Tehke järgi. Kõik me teame uuringuid, mis tõestavad, et pärast 45. eluaastat tehtud karjäärimuutused on edukad. Tõsi, reeglina tuleb karjäärimuutuseks esmalt olla valmis palgalanguseks. Kuid teisalt on jutud, et juht peaks iga viie või kümne aasta järel töökohta ja väljakutset vahetama, minu meelest suuresti koolitajate teooria. Alati ei pea, nagu tänavunegi parima juhi konkurss näitab.

Lisaks „vanade meeste“ võidukäigule torkas seekordsel juhikonkursil silma, et naisi Eesti parima juhi konkursile eriti ei esitatud. Ka eelmisel nädalal avalikustatud Eesti suurimal juhtidele mõeldud majanduskonverentsil Äriplaan ei esine ühtegi naisettevõtjat. Proovisime, üritasime, kuid seekord jäime alla naiste soovile lavale mitte tulla. Loodame, et vahepealne tagasilöök järgmistel aastatel kuhjaga tagasi tehakse.

Sellest juhikonkursist veel. Mõned aastad tagasi uurisid majandusteadlased Ulrike Malmendier ja Geoffrey Tate, mis juhtub ettevõtetega, mille juhid võidavad tiitlid nagu Forbesi parimalt tegutsev juht või BusinessWeeki parim juht.

Malmendier ja Tate võtsid võrdlusvalimiks statistilise kontrollgrupi mees- ja naisjuhtidest, kes oleks „peaaegu“ vastava tiitli võitnud, kellest seda oodati, kuid kes siiski tiitleid ei saanud. Nagu võitjadki, juhtisid ka „peaaegu“ võitjad suuri ettevõtteid.

Tulemus? Tiitli võitnud juhtide firmad näitasid kolme aasta jooksul alates auhinnast selgelt - viiendiku võrra - halvemaid tulemusi kui „peaaegu“ võitjate juhitud firmad. Samal ajal said tiitlitega pärjatud juhid oma „peaaegu“ kolleegidest miljoneid dollareid enam palka. Nad olid ka suurema tõenäosusega kirjutanud raamatuid, saanud hästitasustatud istekohti erinevate firmade nõukogudes ja parandanud oma handicappi golfis.

Sellist dramaatilist mõju parima juhi konkursil Eestis õnneks või kahjuks ei ole. Eelmise aasta võitja Erkki Raasuke on küll töökohta vahetanud, kuid minu meelest rügab tööd samamoodi edasi nagu ka üle-eelmise aasta võitja, Estraveli pikaaegne juht Anne Samlik. Raamatuid pole ilmunud, tulemused pole alla käinud.

Pigem on põhjust vaadata Eesti parimate juhtide poole sooviga nende tegemistest õppida. Õppida seda, kuidas lisaks heale meeskonnamängule ja tulemustele osatakse sõna sekka öelda ka ühiskonnas laiemalt. Juhtide hääl ei ole Eestis kahjuks just ülemäära esindatud.