Mart Erik • 6. juuni 2017
Jaga lugu:

Laastu-Antsust rohelise hämani

Mart Erik  Foto: Väinu Rozental

Eesti metsatööstus veab meie oma majandust, mitte ei toida väljamaa kontserne, kirjutab metsaettevõtja Mart Erik.

See oli aasta 1968 suvevaheajal. Saime koos koolivend Silma Urmasega peenikese jobi Suure-Jaani Metsamajandi laiatarbetsehhis. Varustasime katuselaastu tootmise üksust kuusepakuga. Töö seisnes selles, et igal hommikul rakendasime vankri ette hobuse nimega Liberaal ning seejärel valisime pikatüve järkamise estakaadilt sobivad kuusepropsid, mille me parajateks juppideks saagisime. Saadud pakud viisime lõikuspingi juurde, kus need siis laastuks lõigati.

Laastu-Ants oli rikas mees

Laastulõikust korraldas isiklikult Laastu-Ants, kelle nimi oli tegelikult Hans Ehrenpreis (tõlkes auhind). Lageda taeva all seisev pink oli tema enese konstrueeritud ja ehitatud. Hiigelsuur hooratas liigutas höövlitera, mis edasi-tagasi liikus ning mõnusa sahinaga pakust vaigulõhnalisi laaste välja lõikas. Laast sorteeriti, pandi pakki ja ladustati riitadesse, kust neid oli siis lihtne ostjatele välja anda. Mõnikord saime ise ka seda veel eriti tasuvat tööd teha, siis kui laastusorteerijad-naised miskil põhjusel töölt ära olid.

Tsehhi meister, Paelama külast pärit Aasma Eku teadis rääkida, et Vastemõisa Laastu-Ants oln’d Eesti ajal rikas mees. Käin’d valgete kinnastega Viljandi kõrtsides ja seal olla meest ette ja taha kummardatud. Siis kui meie Urmasega tema alluvad olime, elas ta metsamajandi katlamajas. Nii umbes kella kolme paiku iga päev peale lõunat tegi ta endal püksid märjaks. Aga sellest polnud midagi, kui tuul oli õigest suunast.

Siberisse ei saadetud teda ilmselt seetõttu, et ta kõik oma vara maha oli laristanud ja mitmekümne aasta kestel ehitatud ilmatu suurt maja ta õieti katuse alla ei saanudki. Meile Urmasega rääkis Ants pea iga päev, et vaat kus vanasti Eesti ajal – talumehed seisid juba varahommikul regede ja vankritega tema ukse taga järjekorras. Ja küllap see nii oligi!

Mis siis viiekümne aasta jooksul muutunud on?

Statistikaameti ning Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu andmetel toodeti meil saematerjali 2016.aastal 2 183 000 tm. Samal aastal imporditi töötlemata okaspuu saematerjali (loe: laudu ja prusse) lisaks veel 890 000 tm. Eksporditi kõigest 396 000 tm. Pisut aeglane Eurostat annab meile 2015. aasta puidust kokkupandavate majade ekspordi mahuks 286 miljonit eurot. Lähimateks konkurentideks on Saksamaa ja Leedu, vastavalt 130 ja 118 miljoniga.

Meie oma statistikaamet näitab 2016. aastal vastava näitaja suurenemist 9% võrreldes varasema aastaga. Selle sektori ligikaudu 140 ettevõtet annab tööd 2800 inimestele. Tänu nendele saab veel tööd suur hulk inimesi, alates arhitektidest kuni ehitajateni välja. Eesti oma vajadused on kuhjaga kaetud. Lõpptulemus on see, et on koht, kus raamatuid lugeda ja kunsti seinale üles riputada.

Aga kõige aluseks on mets, mida on järjekindlalt kasvatatud ning majandatud ja nüüd oleme saavutanud oma puidutööstusega sellise taseme, et vastupidiselt laialt levinud eksiarvamusele Skandinaavia kontsernide toitmisest veab see just meie oma majandust. Jutud ümarpuidu massilisest väljaveost on õiged ainult selle osa kohta, mis puudutab selle väheväärtuslikku osa, mida me ise kasutada ei saa või ei taha. Aga selle nimel töötatakse tõsiselt.

 

Teadlik hämaajamine

 

Eelmises Maalehe Metsalehes kirjutab lugupeetud emeriitprofessor Toomas Frey süüdimatult, justkui ekspordiks Riigimetsa Majandamise Keskus igal aastal kolm miljonit tm ümarpalki naaberriigi metsatööstuse tarbeks. Vastupidi, meie ülapool toodud miljonile tihumeetrile läheneva mahuga saematerjali ost aastas on naabermaade tagasihoidlikuks panus hoopis meie majandusse, sest see puit väärindakse just meil edasi. Jah tõesti, ka palki toodi ja müüdi – vastavalt 124 000 ja 261 000 tihumeetrit.

Riigikogu keskkonnakomisjon tegi ettepaneku koguni üldse stepsel seinast välja tõmmata juhul kui 10 miljonit tihumeetrit raiet aastas täis saab. Otsus tehti tõenäoliselt aru saamata, kui palju Eestis puidu aastane juurdekasv on – ning et näiteks erametsadesse on kogunenud ligi 30 miljoni tihumeetrit halli lepikut (aastaraamat „Mets 2014“), millest suurem osa süsihappegaasina lähima paarikümne aasta jooksul õhku haihtub, kui midagi ette ei võeta.

Kardan, et sel stepsli lool polegi tegemist demagoogiaga, sest see eeldab teadlikku häma. Rohelist värvi hääli pole nii palju, et sellega võiks ühe partei reanimeerida, teist toita ning kolmas saaks veel Tallinna ka üle võtta. Biitlite „Kollases allveelaevas“ (1968) oli ka üks tegelane, kes ringi hüples ja kõike, mis ette juhtus nahka pani. Asi lõppes sellega, et juhtumisi sattus talle ette oma saba ning ta neelas alla iseendagi. Muide, 10 miljonit tihumeetrit metsaraiet annab parlamendile jagamiseks lõppkokkuvõttes ligikaudu 700 miljonit maksutulu. Aga see on pikem jutt. Kui väga ka ei tahaks, Laastu-Antsu aega enam tagasi ei saa, kuigi see oli omamoodi armas ja romantiline. Oleme abielus aifõunidega ja kraanist tuleb sooja vett. Isegi välipeldikus on nüüd lõhnakuusk ja puidust tehtud tualettpaber.

 

Jaga lugu:
Hetkel kuum