Urmas Viilma • 9. juuni 2017 kell 5:30

Valitsuse meeleparandus annab lootust

EELK peapiiskop Urmas Viilma  Foto: Mihkel Maripuu, Postimees / Scanpix

Kuni valitsus on valmis rapsides vastu võetud otsuseid ümber hindama, võib veel selle rongiga mõni aeg kaasa sõita, leiab EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Sõltumata sellest, milline erakond omab parasjagu peaministrit ja milline on opositsiooni juhtivpartei, ei võta ma kunagi täiesti objektiivse kriitikana hinnanguid, mis lähtuvad valitsuskoalitsiooni arvustavate opositsioonierakondade ridadest. Enamasti on sellistes väljaütlemistes 70% poliitilist pingpongi ja umbes 30% kainet tõdemust.

Ka viimase poole aasta kestel oleme näinud, kuidas poliitilisel mänguplatsil neile harjumatusse ja peaaegu ununenud rolli sattunud Reformierakond on pidanud õppima tegutsema opositsiooni ridades ning Keskerakond toime tulema nende jaoks sama harjumatu valitsuse juhtpartei visiooniloovas ülesandes. Mõlemale erakonnale on see olnud väljakutse, mis vajab endiselt harjumist ning oma rolli sisse elamist. Palju on olnud siin rapsimist mõlemalt poolelt. Lisaks on püüdnud oma positsiooni valituserakonnana kindlustada üha enam turvalisse tagalasse tõmbuvad sotsid ning plahvatusohtlikku maksumuudatuste paketti sisaldavat rahandusministri portfelli omav ja strateegilisi mängijaid vahetav IRL. 

Hilineva kevade saabudes läks harjumatu koosseisuga valitsuse hoog maksumuudatuste läbiviimisel siiski üsna uljaks ning tundus, et miski neid enam ei pidurda. Sellises olukorras oli oluline pöörata teravdatud pilk majandusekspertide ja analüütikute, samuti kogenud ettevõtjate poole ning kuulata, mida on oma ala asjatundjatel soovitada. Suve hakul on ettevõtjad, majandusanalüütikud ja eksperdid hakanudki juba üsna ühest suust rääkima sama juttu: eelarve defitsiit on lubamatu, eriti suhteliselt hea majanduskasvu tingimustes, majandus kuumeneb üle, ebastabiilsus majanduses kasvab, investeeringud pidurduvad, investorid lahkuvad, majanduslik ebavõrdus süveneb jne.

Pidurid on õnneks olemas

Äsja tundus, et asi lähebki vägisi käest, kuigi valitsuse kavatsus täita kõigi soove oli üllas. Viimane nädal on siiski näidanud, et õnneks võivad pidurid siiski veel korras olla. Mitmest maksumuudatusest on loobutud ja IRLi uus esimees Helir-Valdor Seeder on asunud ministriportfelle ümber paigutama.

Kelle teene see iganes on, meeldib mulle see, et vähemalt osa valitsuse liikmeid on valmis erapooletuid nõuandvaid häälid kuulda võtma ning uljuses tehtud otsuseid ja kokkuleppeid üle vaatama. See annab julguse uskuda, et seni, kuni valitsus on valmis arupidamiseks aega maha võtma ja asjatundjate nõu kohaselt vajadusel ka varasemaid rutakalt ja rapsides vastu võetud otsuseid ümber hindama, võib veel selle rongiga mõni aeg kaasa sõita. Ise oma vigadest õppiv ja ennast uuendav valitsus võib püsida kaua, sest meeleparandus kristliku põhimõttena on alati edasiviiv ja uuendav jõud.

Valitsusjuhi erakonnale hinnangut andes võime tõdeda, et Keskerakond ei olegi olnud ainult ühemehepartei ning õhku, mida oponendid erakonna läbi aegade stabiilselt kõrgest toetusreitingust välja lootsid lasta, väga palju polegi. Viimased pool aastat on Keskerakond olnud siiski harjumatult üsna uues olukorras. Ma ei mõtle siin skandaale, mis on sundinud peaministrit oma meeskonda muutma. Skandaale on Keskerakonnas alati olnud ja need on erakonda pigem toitnud. Pean silmas tõsiasja, et Tallinna all-linn ja ülalinn ei olegi enam juba traditsiooniliseks kujunenud vastasseisus.

Kahte eraldi taktikat enam kasutada ei saa

Seni, kuni pealinnas oldi võimul ja Toompeal opositsioonis, võidi mõlemal pool harrastada erinevat taktikat ja retoorikat ning vajadusel ka hoida piisavat distantsi, et mitte probleeme omavahel põimida. Uues olukorras tuleb erakonnal kanda hoopis teistsugust vastutust ning mulle tundub, et nii peaminister Jüri Ratas kui ka Tallinna tegevlinnapea Taavi Aas on mõlemad sellest suurepäraselt aru saanud. Keskerakond teeb praegu läbi oma kestmise jaoks väga olulist identiteedi taasloomist. Sealjuures, võrreldes eelmise sügisega on kadunud jutud erakonna sügavast ja saatuslikust lõhestumisest. Eks oktoobrikuised valimised lase tõel ilmsiks saada.

Vaimulikuna hindan ma ka seda, kuidas Keskerakond ei ole suures puhastumistuhinas distantseerunud oma minevikust ega ka hüljanud kergekäeliselt erakonna suurkuju Edgar Savisaart, kuigi see võiks pragmaatilistel põhjustel või meedia survel olla paljude arvates erakonna maine jaoks vajalik. Olen mõistnud, et erakonna juhtide väärtusmaailm ei luba jätta kedagi lihtsalt maha, vaid edasi püütakse minna üheskoos kõigile sobivas tempos. See on mulle sümpaatne, näidates, et aated ja põhimõtted veel ka tänapäeval midagi maksavad ning süda on inimestel õiges kohas. Õnneks saab viimast nentida kõigi parlamendierakondade kohta, isegi kui mõne erakonna maailmavaade jääb minu isiklikust maailmatajust ja -mõistmisest üsna kaugele.

Hetkel kuum