Rätsepatöö kõrgkoolis

Muutunud on ka üliõpilased – kasvanud on keskmine vanus, paljud soovivad õppida töö kõrvalt paindlikke õppevorme kasutades, on neidki, kes tulevad omandama kolmandat kõrgharidust. Üha suurem hulk töötavaid üliõpilasi ei soovigi diplomini jõuda, vaid piirdub endale töökarjääriks vajalike kursustega. Me tahame, et kõrgharidus oleks kasulik!

Üliõpilasele tuleb meeldida

See kõik kasvatab survet kõrg- ja ülikoolidele – pakkuda tuleb üha enam seda, mille järgi on nõudlus, mitte seda, mida on aastaid pakutud. Paljud USA ülikoolid kurdavad, et napib soovijaid täisajalistele kaheaastastele magistriprogrammidele, sest (noored) inimesed ei soovi “kaotada” kahte aastat töökarjäärist, mis tundub olevat kasulikum investeering kui magistriõpingud.

Muidugi on erialati ka palju erinevusi ning tipptasemel teadusülikoolid ei pea üliõpilaste puuduse üle kurtma. Enamik aga ei ole ega saa kunagi teadusülikoolideks. Ka Eestis. Need peavad eriti arvestama tööturu konkreetsete nõuetega ja sellegagi, et nõudmised muutuvad kiiresti ja sageli ettearvamatult.

Üheks kohandumise vormiks on nn rätsepaprogrammid – kindlale tööandjale orienteeritud õppekavad, mille üheks näiteks on Mainori poolt ABB üleilmsele halduskeskusele suunitletud äriõpe.

Eelseisvatel aastatel tuleb kõigil kõrgkoolidel oluliselt paindlikumaks muutuda. Tahaks loota, et niisugust paindlikkust soosib ka ettevalmistatav uus kõrgharidusseadus, mis võiks rohkem kui seni usaldada kõrgkoole, jättes neile suurema vabaduse õpingute korraldamiseks, samas hinnates neid eelkõige tööturu tagasiside ja lõpetajate rahulolu kaudu.

Vabadust juurde

Olgu siinkohal toodud ka mõned mõtted aruteluks.

Anglosaksi maade eeskujul tuleks kaotada rakenduskõrghariduse ja bakalaureuseõppe eristamine – kõik esimese astme programmid peaks andma esmase tööturupädevuse.Kaotada võiks riikliku regulatsiooni akadeemilistele ametikohtadele. Olgu see iga kooli enda otsustada, milliseid nõudeid ta oma personalile esitab. Teadusülikoolil on omad ja ärikoolil omad nõudmised.Kõrgkoolide, sh ülikoolide, hindamine ja sellega seotud rahastamine võiks enam arvestada lõpetajate tööhõive ja tööturuväärtusega (palgatasemega).Rohkem tuleks soosida paindlikke õppevorme – nn võileivamudeli alusel, kus tööperioodid vahelduvad lühemate õpiperioodidega, mis kumuleeruksid tasemediplomiks.Laialdasemalt võiks kasutada lühemaid, üheaastaseid intensiivseid magistriprogramme eelkõige ümberõpet silmas pidades. Alustatud on IT-kompetentside arendamisele suunatud programmidega inimestele, kellel on kõrgharidus mõnel teisel alal.Oluliselt võiks suurendada üliõpilaste valikuvabadust, kuni kolmandikuni õppekava mahust, samuti sätestades õiguse vabalt õppekava vahetada.Suurendamaks üliõpilaste vastutust erialavalikul, tuleks tasuta õpe piiritleda 180 EAPga bakalaureuse ja 120 EAPga magistri astmel ja seda kumulatiivselt ka kõrgkooli ja programmi vahetamisel.Ümber tuleks vaadata kvaliteedikindlustussüsteem, kehtiv kord on äärmiselt suure halduskoormusega ja suunatud eelkõige formaalsete akadeemilistele standardite järgimisele, mitte lõpetajate “palgatavuse” tagamisele.Üliõpilaste õigused tuleks selgemini sätestada, eelkõige osutatava kõrgharidusteenuse kvaliteeti puudutavalt.

Tean, et neid ettepanekuid võrreldakse üleskutsega “taguda teadlased atradeks” ja “kutsekoolistada ülikoolid”. Õige ja asjakohane võrdlus. Nii ongi mõeldud – hea teadus ja hea teadlane on alati kasulikud ka tagumata ning hea kutsealane väljaõpe pole ülikoolile häbi-, vaid uhkuseasi. Pigem on probleem selles, et kohati varjub kõrge akadeemilisuse sirmi taha inimesi, kel napib ühtviisi nii akadeemilist sära kui praktilist kompetentsi. Seal võibki natuke taguda.