Ei odavale võõrtööjõule

Kui robotitega ei ole võimalik tühje kohti täita, tuleb küsida kõrgemat hinda, et maksta kõrgemat palka, või lasta sektoril loomulikult hääbuda. Seda ei peaks kartma, sest see on oluline samm klaaslaest läbi rühkimise teel.

Võõrtööjõu kasutamist ei tohiks siiski võtta ka dogmaatiliselt. See võiks olla lubatud ajutise olulise nõudluse kasvu juhul, näiteks kui ehitame mõnda suurt infrastruktuuriobjekti, see hoiaks kohalikku tööjõuturgu ajutise ülekuumenemise eest. Siin on oluline luua süsteem, kuidas piirarve saaks operatiivselt lühiajaliselt muuta.

Tere tulemast, tipptegijad

Kindlasti aga peaks Eestisse olema oodatud inimesed, kelle kvalifikatsioon on vajalik uuele arenguastmele jõudmiseks. Olgu selleks siis tipptaseme spetsialistid, insenerid või miks mitte ka ärijuhid. Piiriks võiks olla vähemalt viiekordne keskmine palk, mis peaks andma kvoodivaba sissepääsu Eesti tööjõuturule. Neid inimesi ei ole meil vaja mitte ainult selleks, et täita tühje kohti, vaid selleks, et jõuda uuele tasemele, kas siis nende teadmiste või tihti ka lihtsalt uute ideede toel.

Muidugi, mis puutub tööstusse, mida juhivad robotid, siis selle jaoks on vaja kõvasti investeerida, ja selleks et investeerida, on vaja riiklikku arusaama, et investoreid tuleb kaitsta ja nende tingimusi ei tohi halvendada. Sest nende investeeringute puhul ei ole odav tööjõud enam argument, vaid argumendiks on logistiline asukoht, haritud inimesed ja pikaajaliselt ettenähtav investeerimiskeskkond.

Kui rääkida tööjõu defitsiidist, siis oluline on olemasolevat ressurssi tõhusalt kasutada. Siin on oluliseks täiendavaks ressursiks turul meie piiramatult vohav riigi ja kohaliku omavalitsuse sektor. Olen seda meelt, et ametnike armeed, ja ma ei pea siin silmas tuletõrjujaid, politseinikke ega õpetajaid, vaid bürokraate, tuleks vähendada 5% aastas. Sellega koos tuleb vähendada ka regulatsioone ja viia rohkem ja rohkem teenuseid internetipõhiseks-automatiseerituks. Riigi tasemel on e-teenused olemas, kuigi on ruumi arenguks, aga omavalitsustes on teema algstaadiumis. Loodetavasti toob toimuv haldusreform sellesse muutusi, kuigi iseenesest ei sünni midagi, tarvis on sihikindlat poliitilist survet.

Ühtekokku peaks olema eesmärk riigi bürokraatiaaparaati vähendada 50% võrra ja need inimesed saaks suunata turumajandusse. Nii hakkaksid ka nemad riigile suuremat väärtust looma. Me peame igal sammul silmas pidama ka seda, et mõne aasta pärast jääme ilma umbes miljardist eurorahast aastas. Milliseid samme astume riigina praegu selleks, et üleminek oleks valutum?

Elu maal on kallim

On veel üks teema, mis tööjõuturul muret tekitab, ja see on asjaolu, et praegu on maapiirkondades tootmise püstipanemine juba kallim kui linnades. Maapiirkondades on infrastruktuuri rajada kallim, inimesi leida raskem ja mis seal salata, headele spetsialistidele tuleb tihti suuremat palka maksta, et nad maale tööle tuleks. Eesti riik peaks hakkama tegelema reaalselt regionaalpoliitikaga, et inimestel, kes elavad maapiirkondades, oleks ligipääs samasugustele teenustele, nagu on seda linnades. Senimaani on Eesti regionaalpoliitika olnud naljanumber – puuduvad igasugused piirkondlikud initsiatiivid. Me ei tohiks lasta nii kergekäeliselt sulgeda koole, lasteaedu, poode, apteeke. Näiteks maapiirkondadest poodide kadumine seoses alkoholiaktsiisi ebamõistliku ja disproportsionaalse tõusu tõttu omab pikas perspektiivis piirialadel väga suurt negatiivset regionaalpoliitilist mõju.

Kui maapiirkondadest kaovad eluks vajalikud asutused, hääbub ka elu maal. Elanike ja eelkõige noorte ja tööealiste elanike koondumine linnadesse või tööle minemine välismaale on väga suure mõjuga protsess, mida on tulevikus äärmiselt kallis ja raske ümber pöörata. Suuremast sotsiaalsest katastroofist on meid seni päästnud Soome riik, kes asub juhuse tahtel Eestile väga lähedal. Osa väljarännanud inimestest ei ole seetõttu lõplikult kadunud. Selle asemel et hakata massiliselt lihtsat tööjõudu sisse tooma, tuleks intensiivselt mõelda sellele, kuidas Soome läinud inimesed tagasi saada.