Nime needus või mitte, kuid Ratase ümmargused ja sisutühjad vastused on saanud legendiks: ta suudab kõigile küsimustele vastata nii, et formaalselt on vastus küll antud, aga sisu neil vastustel ei ole. Tipp-poliitikuelu paratamatus? Vaevalt küll.

Lätlaste otsuse tuules saab taas tähelepanu Keskerakonna leping Venemaa juhtparteiga, mida ei juleta tühistada vene häälte kaotamise ja meediakära hirmus. Lätlaste lugu pole kaugeltki lihtne, kuid Keskerakonnal oleks väga keeruline avalikkust veenda, et seda lepingut peaks Eesti riigil ja valitsuse juhterakonnal tarvis olema näiteks julgeolekulistel kaalutlustel.

Poolpehme lahenduse kasuks otsustas Keskerakond ka valimistel väljaspool parteid kandideerivate poliitikute suhtes. Olga Ivanovale otsustati ust näidata, aga Savisaarele mitte – sest tema on erakonna asutaja. Et asutaja suhtes võiksid kehtida kõrgemadki nõudmised kui lihtliikmetele, see mõte ei paista Ratase mõtlemisega haakuvat.

Kolmas on kooseluseadus. Ratas kinnitab, et ei praegune ega tõenäoliselt ka järgmine riigikogu kooseluseadust ei tühista, ent ka rakendusaktidega edasi ei minda. Isikliku seisukoha ütles ta välja läbi lillede – tõlgenda, kuidas tahad. Ja just see ongi asja mõte.

Polariseerumisi vältida ja keerulistel teemadel omalt poolt konflikte mitte õhutada on kahtlemata peaministri ülesanne, aga see ei saa lõputult toimuda sisutühjuse hinnaga. Kes püüab meeldida kõigile, ei meeldi lõpuks kellelegi. Isegi mitte „omadele“.