Sõõrumaa ja Mõisa kaotusest on tuline kahju

Äsjaseid valimistulemusi võib võtta kui paratamatust, sest negatiivseim ilming – valijate aktiivsuse langus – ilmnes väljaspool Tallinna jõuga läbi viidud haldusreformi tagajärjel, viimasest puudutamata Tallinnas, aga suurte kartelliparteide ebapopulaarse poliitika mõjul. Haldusreformi paindumatus soosis valimisliitude teket, seda ka Reformi ja Keskerakonna arvel. Ootasin – ja ka Vabaerakond ootas – sama Tallinnas, ent polnud reformi ega mõnda muud torkivat, ja siin kõrbesid valimisliidud isegi 2013. aastaga võrreldes.

2013 oli Tallinnas registreeritud 343 268 valijat, nüüd 361 539 – viimane on ainuke kasvanud arv, sest mahutab ka 16-17aastased. Sellekohast seadust vastu võttes väideti, et viimaseid on kuni 24 000 – palju neist valimas käis, ei tea keegi. Kui loobuti, on selge, et maastik, kuhu neid kutsuti, oli parajalt ebameeldiv. Jutt sellest, et noored kasutavad meeleldi internetihääletust, kummutati veel 2014 europarlamendi valimiste aegu – internet meeldis rohkem vanusele 50+ kui alla 24stele.

Kui noorele miski ei meeldi ja kui ta ei osale valimistel juba kaks korda, siis seda suurem tõenäosus on tema eemalejäämine valimistest tulevikus. Karta on, et teaduslikult ebapiisavalt läbi mõeldud valijate arvu suurendamisest hakkab kõige rohkem kannatama valimistest osavõtu näitaja. 2013 oli see Tallinnas 64%, nüüd 53,5% ja järgmisel korral läheneb ta juba europarlamendi valimistest osavõtule.

Tallinnas on kaalukeeleks mõistagi Lasnamäe – 2013 käis seal hääletamas 59 727, nüüd 48 853 valijat. Keskerakond sai vastavalt 47 902 ja 33 460 häält + 4899 Savisaare valimisliidu häält. Venelased orienteeruvad suuresti parteile ja selle liidrile. Neli aastat tagasi oli raske Savisaare tulemusest midagi välja lugeda, praegu on sama õige Mihhail Kõlvarti suhtes, mis – eestlaste hääli silmas pidades – on väiksem kui Savisaare 2013 häälte arv.

Ent lisagem Savisaare praegune 3611 häält ja enam-vähem õige suhe Keskerakonna eestlaste-venelaste vahel saab Lasnamäel paika. Märksa suuremat selgust pakub seis Põhja-Tallinnas, kus 2013 kogusid Toom 5327 ja Kõlvart 5307 ning eestlaste troika Karin Tammemägi, Enn Eesmaa, Märt Sults 1335+756+738 häält (KE nimekiri ühtekokku 16 870). Sedapuhku (osalus Põhja-Tallinnas langes 7% ja KE kogus 13 475 häält) sai Toom samas oma hääled kätte – 4820, Kõlvart kandideeris mujal ja värskelt mõjuv uustulnuk Raimond Kaljulaid kogus 5521 nii eestlaste kui venelaste häält. Sest puudusid teised tuntud venelased ja tegu oli presidendi poolvennaga – naised turul ju ikka räägivad. Ehk siis võib rääkida venelaste kaasaminekust (uue)-eesti-meelsusega Keskerakonnas või selle aktsepteerimisest.

Eesti võimuladvik püüdis ülalmainitud üleeuroopalist tendentsi – traditsioonilised võimuparteid ei kõneta enam piisavalt valijaid – arvestada, millest ka erakordne ajupesu nii “valimiste hea tava”, eetikanormide jmt. koostamise kui ka valimisnõunike ja – valvurite väljailmumisega. Selle asemel, et kontsentreeritult nõuda poliitikutelt vähem valetamist ja suuremat läbipaistvust. Aga teati, et korruptsiooniteema Eestis ei tööta. Nagu jääb vajaka poliitikute eetikast, mida kinnitas suhtumine “Teised on pahad, ent meie poiss jäi lihtsalt vahele” Taavi Rõivasesse, kelle esialgsele 2711 häälele lisandus skandaali järel veel 1429.

Omade tingimusteta kaitsmise kõrval jõuame ka täielike küsitavusteni, sest valimisea langetamise mõjul andsid meedias endast valimisvalvuritena teada isegi 15aastased. Valimiste-eelse nädala uudistes kõlas kohe mitu koolidirektori “vahelejäämist” õppetunnis, mis paratamatult paneb küsima – kas hungveipingide aeg on jälle käes? Nagu see oli viimati 2004 europarlamendi valimiste eel, kui Res Publica noored aktivistid tegid kooliõpilastele selgeks,kuidas nad peavad kodus oma vanemaid õigeks valikuks töötlema. Nõukaajal sai üleelatud nädal, mil pioneerid kontrollisid bussipileteid ja omasid ka õigust trahve välja kirjutada. Teisisõnu – tasuks ikka enne kümme korda mõelda, kui hakata valimisvalvureid värbama 15-17aastaste hulgast. Samas oli “keelatud valimispropaganda” tagaajamine ühepoolne ja häma täis aktsioon, sest paljastatu oli ju tegelikult köömes võrreldes propagandavalangutega ja ikka ühe partei kasuks, mis tulid naaberriigi mitmelt telekanalilt kõigis reklaamirubriikides.

Valimismaastiku muutmist võiks alustada lihtsast asjast – alandada põhiseaduses olevat võrdsust ja proportsionaalsust eirav 5% künnis kohe 4%le – nagu Austrias, Rootsis, Sloveenias ja mujal. Siis saanuks Tallinna volikokku sisse ka Savisaare nimekirja teine pool – Tegus Tallinn.

Eestis ollakse ärimeeste suhtes umbusklikud. Võrreldes Leeduga, kus ärimeeste koja esimehel lasti valitsus kokku panna, ja veel rohkem Lätiga, kus ärimehed olid pikalt esinumbrid. Eestis tegid eelmise sajandi lõpul ja selle algul luigelaulud Robert Lepikson, Jüri Mõis ja Tõnis Palts, pikemalt püsis ametis Toivo Asmer. Nüüd üritasid poliitikasse tulla tandemina Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõis, kes paraku ei osanud kõnetada rahvast ega saanud jutule poliitikutega. Ajakirjanduse poolt üles keeratud rahvas ütles karmilt - kaks!

Sellest on tuliselt kahju, sest neil kahel mehel on vähemalt ideid. Eriti võrreldes muu ühte ja sama nägu seltskonnaga Tallinna volikogus, kes pärast peibutuspartide lahkumist võtab seal jälle kohad sisse.

Et Eesti poliitilise eliidi komplekteerimine on kontrolli all, näitab seegi, et tuntud ärimehed Marti Hääl, Jaanus Murakas, Veljo Ipits jt. kandideerisid kohalikesse volikogudesse, kus suurt häältearvu võita pole võimalik. Muljet tuleb avaldada ikkagi Tallinnas ja Tallinnale.