Ülikool ravib keskeakriisi

14. november 2017, 06:00
Heiki Urbala
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20171114/OPINION/171119930/AR/0/AR-171119930.jpg

Lubame varasemast juba kõrgharidust omavad eestimaalased 35 aasta vanuselt uuesti riigi kulul ülikooli teist kõrgharidust omandama ja muudame üheskoos keskeakriisid õppimisrõõmudeks, soovitab Division OÜ loovjuht Heiki Urbala.

Igal suvel, nii sünnipäeva paiku, valdab mind tunne, kurat, jälle. Ja siis aasta pärast uuesti. Olen proovinud joosta maratone, ei aidanud. Või aitas nii palju, et tähelepanu läks valutavatele põlvedele. Suusatamine ja jõusaal ka ei aita. Tsiklit ei julge osta, kardan et sõidan ennast pilbasteks. Ükskõik mida ma ka ei prooviks, vääramatu jõuga lähenevat vananemist edasi lükata ei õnnestu mitte kuidagi.

Kui lapsena oli sünnipäev hea põhjus jäätist ja kinke nuiata ning veidi hiljem, varases nooruses, sõpradega koos tina panna, siis 40-aastasele tekitab vanemaks saamine järjest rohkem küsimusi. Kuhu edasi? Kuidas? Kelle või mille nimel? Kus? Kui kaua? Ja ikkagi, kuidas?

Mees, kes sobib hästi eeskujuks, on Sten Tamkivi. Olles lõpetanud Skype juhi karjääri, suundus Sten ennast 34-aastasena täiendama Stanfordi ülikooli. Teadmata Steni elu üksikasju, võib kõrvaltvaatajana siiski näha, et umbes samal ajal Stanfordis käimisega on ta algatanud uue ja ägeda startup'i nimega Teleport. Juba küpse mehena enda akadeemiline täiendamine andis talle ka äris uue hingamise.

Pidev enesetäiendamine

Tänapäeval, kui väga paljud meist võivad oma visiitkaardile hariduse tähistamiseks kirjutada M.A., Ph.D. või mõne muu toreda tiitli, ei oma akadeemiline klassikuuluvus enam nii suurt tähendust kui viiskümmend aastat tagasi. Täna on pidev enesetäiendamine ja õppimine muutunud hügieenifaktoriks, millega peab kogu aeg tegelema. Samas on Eesti riigi poolne tellimus haridusasutustele jäänud ikkagi vanamoodsaks ja vähepaindlikuks.

Eestimaalased, kes pärast keskkooli kiirkapakul akadeemilise kraadi kätte said, on oma haridusliku potentsiaali ammu ammendanud. Maailm meie ümber on nii kiiresti edasi tormanud, et üle kümne aasta vanuste teadmistega pole suurt midagi pihta hakata.

Enamus meist ei taha üle kümne aasta vanuse auto rooli ilma tõsisema vajaduseta istuda. Roolilatt logiseb, summutist tuleb musta tossu, äkkpidurdusele ei saa päris kindel olla, püsikiiruse hoidjat pole jne. Hariduses ja haridusega on sama lugu.

Suure tõenäosusega ei soovi see, kes juba 35, elada koos kahe sõbraga kitsas ühiselamutoas ja süüa vaid praekartulit. Paljudel on ühikatoa asemel korterilaen ja praekartulite kõrval väike pärija, mõnel kaks, tegusamatel kolm. Kõik see vajab raha. Kui inimene läheb täiskohaga 35-aastaselt ülikooli õppima, siis kust tuleb raha?

Kui Eesti tahab olla riik, mille majandust, haridust, riigijuhtimist, teadustegevust, riigikaitset ja teisi olulisi valdkondi veavad targad inimesed, siis peab riik julgelt oma hariduspoliitikat reformima. Riik võiks ellu kutsuda 35-aastaselt teise lainena ülikoolidesse minevate inimeste toetusmeetmed, mis sarnaneks emapalga süsteemiga. Esiteks, saaksid need õppurid võtta riigi toel kolmeks aastaks maksepuhkust kodulaenu tagasimaksmisel. Teiseks, võiks riik maksta õppetoetust neile, kes uuesti ülikooli lähevad. Raha selleks võetakse riigi ja inimeste endi I, II ja III samba pensionifondidest. Kindlasti oleks selle pensionifondidest saadava õppetoetusraha tootlus oluliselt parem, kui inimene saab selle raha eest hästi haritud ja saab uue hariduse toel oluliselt parema ja tasuvama töö valida. Teine kõrgharidus on investeering, mis aitab inimestel olla konkurentsivõimeline ka 50-60-aastaselt. Kui inimene on oma tööelus hinnatud ja hästi tasustatud, siis on parem ka tema tervis ja sotsiaalne võimekus Eesti elust osa võtta.

Keskealine õpib teisiti

Meie ülikoolide üks suuri probleeme on üliõpilaste arvu pidev vähenemine, mis on tingitud Eesti demograafilistest iseärasustest. Õppimisest väga huvitatud ja nõudlikud “teise ringi” tudengid lööks ka Eesti ülikoolide elu hoopis kiiremini ja ägedamalt käima.

Värske 40-aastasena võin julgelt väita, et võimalus kolmeaastaseks õppimispausiks riigi toel muudaks nii minu kui Eesti elu. Ma naudiks ja tarbiks oma haridusteed hoopis teisiti, kui kaks dekaadi tagasi. Ja ma oleks nõudlik klient ülikoolile!

Kindlasti on tööandja vaates paar esimest aastat, mil nende tippspetsialistid lähevad massiliselt ülikooli ja jäävad sinna kolmeks aastaks, väga keerulised. Aga sama keeruline paistab ka perspektiiv, kus tööealine elanikkond erinevatel põhjustel kiiresti väheneb. Ja inimeste kompetents väheneb sünkroonis elanikkonna vananemisega. Muudame üheskoos riigiga keskeakriisid õppimisrõõmudeks.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. November 2017, 13:34
Otsi:

Ava täpsem otsing