Ah et naised ei ahistagi?

Kui Äripäeva toimetus pöördus minu poole ettepanekuga kirjutada arvamuslugu ahistamisest, olin esiotsa nõutu ja pisut ärevilgi. Esiteks ei tajunud ma, kuidas ma suudaks oma arvamuse panna ärilehele vajalikku võtmesse ning teiseks sigines mu hinge teatav isiklik kahtlus. Olen tavapärasest põhjamaa inimesest kordades emotsionaalsem ja temperamentsem. Kipun ikka inimesi kallistama ja (õlale ning seljale) patsutama. Tunnistan, et joviaalses meeleolus ei pruugi ma isegi märgata, et mõnele võib see tunduda ebameeldiv ja isegi solvav. Meie kliimavöötmes ei olda sellega lihtsalt harjutud.

Millegipärast ongi tänases meedias hakanud prevaleerima ainult üks ahistamise vorm. Kirjutatakse-arutletakse füüsilisest ahistamisest. Süüdistuste alla on langenud mitmed tuntud ärieliidi esindajad. Aga ahistamisel on mitu nägu ja see ei toimi ainult ärihierarhias, kus mõned edukad usuvad, et nende edule saab külge kleepuda ainult nende soovidele ja tahtele alludes.

Ka verbaalne, emotsionaalne ja psüühiline rõhumine on ahistamise vormid, mille all kannatavad väga paljud ametiredeli madalamatel pulkadel asuvad inimesed. Ja seda mitte ainult tööalases keskkonnas - kus me veedame suurema osa oma päevast -, vaid ka ühiskondlikus ning ametkondlikus ja kommunaalses sfääris. Kellele oleks tundmatu kogemus rõhumisest endast tugevamal positsioonil asuva inimese poolt?

Tänases meedias domineerib diskussioon naiste vastu suunatud ahistamisjuhtumitest. Olles kahe tütre isa ja ühe pisitüdruku vanaisa, läheb mulle väga korda kõik see, mis seondub naiste ja laste turvatundega ning ma ei taha mingilgi määral vähendada naistevastase ahistamisega seotud teemade tõstatamise tähtsust. Aga samas olen ka kahe poja isa ja ühe poisi vanaisa ning tunnen muret ka nende pärast.

Vaatasin hiljuti ETV saadet “Suud puhtaks”, kus arutleti ahistamise teema üle. Imestasin väga, miks võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta ei võtnud sõna saates toimuva soolise diskrimineerimise vastu. Miks ta kuulas rahulikult pealt, kui läbi stuudiokülaliste kommentaaride ja saatesse kutsutud ahistamisohvrite mälestuste paisatati eetrisse ühepoolseid ja väga stereotüüpseid väiteid sellest, et ahistaja sünonüüm on mees ja ahistatav on alati naine. Imestasin, et saatejuht ei osanud saatesse tasakaalu tuua, jättes reageerimata saatekülalise, muusik Andrus Kasesalu kommentaarile, et ka teda on mehena korduvalt ahistatud.

Endise muusikuna esitasin selle küsimuse oma kolleegidele. Neist mitmed rääkisid mulle oma kogemustest, kuidas nad on pidanud taluma vastassugupoole delikaatset ja vahel ka mitte niiväga delikaatset survet. Mitte kõik muusikud ja meeleahutusäris toimetavad inimesed ei ole sex, drugs & rock’n roll. Suurem osa neist on korralikud pereinimesed. Vastassugupoole huvile mitte vastates tajusid nad solvumist ja isegi teatavat kättemaksuiha. Just kättemaksusoov on üks motiiv, mis viib ahistamise uuele ringile.

Ebaõiglus ja vääritus käib lonkavat sammu. Ajakirjanduse kohustus on seda märgata ja paljastada. Aga mida teeb meie tänane klikipõhine meedia? Tihti antakse leheruumi paljastavatele süüdistustele ahistamiste kohta, mis justkui leidsid aset paremal juhul millalgi eelmisel suvel, halvemal juhul 10, 20, 30 aastat tagasi. Kui ei ole selgeid fakte ja kohtule esitamist väärivaid tõendeid, avab see võimaluse ahistamise uuele ringile. Avalikkus peab oma otsuse tegemiseks kaaluma osapoolte väiteid sõna sõna vastu.

Aga ahistamises väidetavalt süüdi olevad inimesed on nende aastate jooksul loonud karjääri ja perekonnad, neid on ümbritsemas mõttekaaslased ning neist võib sõltuda paljude inimesete heaolu ja tulevik. Kas kaasates skandaalsatesse paljastustesse nende inimeste ümbruskonda ja lähedasi ei lisata ahistatute ringi kordades rohkem ohvreid?

Olen nõus, et avalik arutelu ahistamise teemal on vajalik ning kõik sellised juhtumid peavad saama lahenduse. Ebaõiglus peab saama karistatud. Ja karmilt! Aga seda kohe, õigel ajal ja kindlate tõendite ning faktide alusel. 

Meie omamaises meedias sai ahistamisteema alguse ühest lõunamaa basseinibaaris peetud järelpeost. Tõttamata andma oma arvamust toimust, meenub mulle tahtmatult mu kunagine tegevus meelelahutusäri valdkonnas. Saatuse tahtel olin ühe Tallinna populaarse ööklubi omanik. Nägin üsna lähedalt, kuidas mõlema sugupoole esindajad öises peomöllus käitusid. Kuigi mehed olid selles mängus enamasti mökud, toimus kõik 99 juhul sajast ikka mõlema osapoole tahtel. Üks, mida ma selles ametis õppisin, on: it takes two to tango.