Maksuamet hirmutab asjata

Täiesti meelevaldne on maksuameti väide, et põhjendamatult madalate pakkumuste tuvastamist hõlbustava regulatsiooni eesmärk on vältida tööjõumakse mittetasuvate ettevõtjate võidukaks osutumist riigihangetel. Riigihangete seadus annab küll hankijale võimaluse kõrvaldada hankemenetlusest pakkuja, kes on rikkunud tööõiguse valdkonnas kohaldatavaid kohustusi, kuid seda juba pakkuja kõrvaldamise sätete alusel ning see eeldab eelnevas menetluses rikkumise tuvastamist. Põhjendamatult madalate maksumuste regulatsioon seda eesmärki ei teeni. Pigem on selle eesmärk kaitsta pakkujat hankija omavoli eest pakkumuste tagasilükkamisel ning anda hankijale võimalus lükata tagasi pakkumus, mis juba eos kannab mittekohase täitmise riski.

Tegemist ei ole ka mingi laiaulatusliku kohustusega kõikide pakkujate ja alltöövõtjate kontrollimiseks, nagu maksuamet püüab näidata. Uus norm kohustab hankijat küsima vaid edukaks tunnistatava pakkuja ja tema pakkumuses märgitud alltöövõtjate kohta tõendit keskmise töötasu kohta. Juhul kui keskmine töötasu jääb alla 70% valdkondliku keskmise, siis tekib hankijal kohustus kontrollida, ega tegemist pole alapakkumusega. Seejuures saab pakkuja hankijale selgitada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav ja tõendada, et ei esine riski, et pakkuja ei suuda lepingut esitatud hindadega täita.

Meie hinnangul ei ole hankijal õigust pakkumust alapakkumusena tagasi lükata üksnes seetõttu, et pakkujal on ümbrikupalga maksmise kahtlus, vaid ümbrikupalk peaks sellisel juhul kajastuma ka pakutavas hinnas. Regulatsiooni kitsaskoht seisnebki siin asjaolus, et hankijal tekib kohustus kontrollida pakkumust isegi juhul, kui pakkumuse hind ei viita kuidagi alapakkumusele – tegemist on kas isegi 2. või 3. kohale jäänud hinnaga (kui hindamisel võeti arvesse ka muid faktoreid kui maksumus) või puudub igasugune märkimisväärne hinnaerinevus ülejäänud pakkumustega.

Seaduses uudsena kehtestatud pakkuja ja tema alltöövõtjate keskmist töötasu kajastava tõendi näol ei ole tegemist ehitusettevõtjate hirmutamise vahendiga alla keskmist töötasu maksvate pakkujate automaatse kõrvaldamisega riigihankest, vaid mehhanismiga, mis aitab hankijatel tuvastada ebaharilikult madala maksumusega pakkumused, mille tõsiseltvõetavust kontrollida. Ümbrikupalgaga sisulise võitlemise koht on siiski maksumenetlus, mitte hankemenetlus, milles puuduvad hankijal vastavad oskused ja abivahendid ümbrikupalga maksmise tuvastamiseks.

Autor: Kadri Matteus ja Triin Väljaots