Reet Trumm • 6. märts 2018
Jaga lugu:

Meil on vanu inimesi vaja

Reet Trumm
Reet Trumm  Foto: Erakogu

Me vajame vanu inimesi, kes oma olemasoluga meile meenutavad, mis on elus tegelikult oluline, kirjutab raamatupidaja Reet Trumm.

Oleme unustanud, et igal vanusegrupil on ühiskonnas oma roll. Praegu oleme vanad inimesed erinevate tabelite nurka kokku lükanud ja seal nad siis kössitavad. Õnnetud, elumuredes, kibestunud. Neil ei ole lihtsalt kohta.

Ainus, mida suudame välja pakkuda, on pensioniea tõstmine. Surmani töötamine? Ükskõik, kui haaravalt seda ideed esitada; ma ei usu, et on palju neid, keda selline tulevik tegelikult rõõmustaks.

Loomulikult peaks neil, kes tahavad ja suudavad vanana töötada, see võimalus olemas olema. Aga vanemaid inimesi keegi tööle ei soovi. Ometi tasakaalustaksid vanemad inimesed kollektiivi ja neil oleks pakkuda omadusi, mida noortel pole. Me hindame ainult kiirust ja uuendustele avatust, kuid olgem ausad – seda ei lähegi nii palju tarvis, nagu me arvame.

Vanemaid inimesi tuleks tööl motiveerida sellega, mis on neile oluline: osaline tööaeg, rahulikum tempo, stabiilsus, tööülesannete selgus, vanemate inimestega arvestamine. (Ausalt öeldes saaks samade asjadega motiveerida ka paljusid noori.)

Praegust Eesti inimeste elu ja igapäevamuresid vaadates tundub mulle siiski väga kaheldav, et inimesed järjest kauem töötada jaksavad. Kui, siis tervise arvel, ja kuidas see saab riigile kasulik olla? Võiksime rohkem mõelda sellele, mida vananev inimene tegelikult soovib ja kas sellest võiks ühiskonnale midagi kasu olla. See ei pea alati olema tööl käimine.

Minu jaoks on vanem inimene alati olnud turvalisuse, lahkuse, rahu ja elutarkuse sümbol. Vanad võiks olla need, kel on aega ja kes ei jookse iga uuendusega kaasa. Iga ühiskond vajab gaasi kõrval ka pidurit.

Töö pole kõik siin elus

Me vajame vanu inimesi, kes oma olemasoluga meenutaks meile, mis on elus tegelikult oluline. Me vajame teadmist, et kogu selle rabelemise järel tuleb ka meile aeg, mil võime kas või terve päeva õues pingil istuda ja maailma vaadelda.

Vajame vanu inimesi selleks, et olla inimlikud, mõistvad ja abivalmid. Vanad inimesed ei peaks olema eraldatud, nad peaksid olema meie keskel. Kui nad abi vajavad, siis võiks see olla kogukonna, mitte ühe pere mure. Ma ei mõtle selle all mitte ametkondi, kes vanuritega tegeleks, vaid et igaühe elu loomulik osa oleks vanuritega tegeleda, riik võiks seda vaid soodustada. Kui vere loovutamiseks võimaldatakse töölt vaba aega, siis miks ei võiks seda aega võimaldada ka vanuritega tegelemiseks. Ühiskond tervikuna võidaks sellest.

Meie elus on palju stressi, palju vaimseid probleeme, mis omakorda mõjuvad füüsilisele tervisele. Suur osa sellest tuleb eraldatusest, üksindusest, kiirest elutempost. Vanad inimesed, nendega koos olemine, võiksid olla stressi maandajad, kui me vaid oskaksime seda näha.

Lapsed vajavad vanu inimesi, kel oleks aega nendega rääkida, nendega tegeleda. Nad vajavad vanu inimesi, et õppida aitama ja hoolima. Lapsed tunnevad end vanade inimeste abilisena tavaliselt väga uhkelt ja enesekindlalt. Vanuritega tegelemine või nendega millegi koos tegemine võiks olla iga lapse elu loomulik osa. See ei ole karistus, vaid võimalus.

Kui vanematel inimestel on ühiskonnas koht, kui nad ei pea muretsema hakkama saamise pärast, kui neid kuulatakse ja neid vajatakse, siis on nad tervemad ja elujõulisemad. See tähendab vähem muresid kõigile.

Vanadel inimestel on meile palju anda, kuid me oleme unustanud seda vastu võtta. Näeme kasutegureid vaid numbrites ega mõista, et kõiki väärtusi ei saa tabelisse panna, ammugi siis otseselt rahas mõõta.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt