Meil on vanu inimesi vaja

Vanemaid inimesi tuleks tööl motiveerida sellega, mis on neile oluline: osaline tööaeg, rahulikum tempo, stabiilsus, tööülesannete selgus, vanemate inimestega arvestamine. (Ausalt öeldes saaks samade asjadega motiveerida ka paljusid noori.)

Praegust Eesti inimeste elu ja igapäevamuresid vaadates tundub mulle siiski väga kaheldav, et inimesed järjest kauem töötada jaksavad. Kui, siis tervise arvel, ja kuidas see saab riigile kasulik olla? Võiksime rohkem mõelda sellele, mida vananev inimene tegelikult soovib ja kas sellest võiks ühiskonnale midagi kasu olla. See ei pea alati olema tööl käimine.

Minu jaoks on vanem inimene alati olnud turvalisuse, lahkuse, rahu ja elutarkuse sümbol. Vanad võiks olla need, kel on aega ja kes ei jookse iga uuendusega kaasa. Iga ühiskond vajab gaasi kõrval ka pidurit.

Töö pole kõik siin elus

Me vajame vanu inimesi, kes oma olemasoluga meenutaks meile, mis on elus tegelikult oluline. Me vajame teadmist, et kogu selle rabelemise järel tuleb ka meile aeg, mil võime kas või terve päeva õues pingil istuda ja maailma vaadelda.

Vajame vanu inimesi selleks, et olla inimlikud, mõistvad ja abivalmid. Vanad inimesed ei peaks olema eraldatud, nad peaksid olema meie keskel. Kui nad abi vajavad, siis võiks see olla kogukonna, mitte ühe pere mure. Ma ei mõtle selle all mitte ametkondi, kes vanuritega tegeleks, vaid et igaühe elu loomulik osa oleks vanuritega tegeleda, riik võiks seda vaid soodustada. Kui vere loovutamiseks võimaldatakse töölt vaba aega, siis miks ei võiks seda aega võimaldada ka vanuritega tegelemiseks. Ühiskond tervikuna võidaks sellest.

Meie elus on palju stressi, palju vaimseid probleeme, mis omakorda mõjuvad füüsilisele tervisele. Suur osa sellest tuleb eraldatusest, üksindusest, kiirest elutempost. Vanad inimesed, nendega koos olemine, võiksid olla stressi maandajad, kui me vaid oskaksime seda näha.

Lapsed vajavad vanu inimesi, kel oleks aega nendega rääkida, nendega tegeleda. Nad vajavad vanu inimesi, et õppida aitama ja hoolima. Lapsed tunnevad end vanade inimeste abilisena tavaliselt väga uhkelt ja enesekindlalt. Vanuritega tegelemine või nendega millegi koos tegemine võiks olla iga lapse elu loomulik osa. See ei ole karistus, vaid võimalus.