Eestist saagu ICO-keskus

Kaido Künnapas 16. märts 2018, 00:01
Kaido Künnapas
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20180316/OPINION/180319820/AR/0/Kaido-Künnapas.jpg

Tegelikult on meie maksusüsteemis ICOde korraldamiseks juba väga head võimalused olemas, aga käibemaksureeglite täiendamine teeks need veel paremaks, kirjutab maksuadvokaat Kaido Künnapas.

Kui selle aasta märksõnaks on „Eesti 100“, siis tuleval aastal möödub 30 aastat talongisüsteemi loomisest. Omamoodi kaasaegse talongisüsteemina võib käsitleda ka ICOt, mille vallas on Eesti saanud jala rahvusvahelise areeni eesriide vahele. Käibemaksureeglite täiendamine aitaks eesriide tagant välja astuda.

ICO mõte on jagada tasu eest välja tehnoloogiliselt keerukaid tõendeid (virtuaalseid münte või kuponge e coin’e või token’eid, eestipäraselt, miks mitte: digitalonge). Tõendi omandajal on õigus tõendi väljastajalt hiljem tikke, suhkrut või märksa moodsamaid hüvesid saada, nagu näiteks õigust emiteerija rahavoole ja õigust kasutada mõnda huvitavat ja eksklusiivset digiteenuste platvormi.

 

Seni on ICO läbiviijate lemmikpiirkond olnud Šveits, kuid sealse finantsinspektsiooni möödunud aasta septembris antud juhistest võib järeldada, et regulatsioonide puudumine on siiski vaid illusioon ning tehnoloogia abil ei ole võimalik investeerimist reguleerivatest õigusaktidest mööda põigelda. See avab võimaluse Eestile.

Kuidas alustada?

ICOt kõige paremini reklaamivaks väärtuseks on kujunenud õigusselgus (loomulikult kui mitte arvestada ICOt keelustavaid regioone). Kui tahta luua atraktiivsust maksukeskkonna abil, siis tuleks Eesti maksuhalduril ICO küsimusi juhendiga või seadusega reguleerida. Seeläbi saame reklaamida Eestit õigusselguse kaudu.

Tegelikult on meie maksusüsteemis ICOde korraldamiseks juba väga head võimalused olemas. Meie (Läti tõttu enam mitte nii) ainulaadne edasilükatud tulumaksusüsteem aitab vältida probleeme, mis tekivad virtuaalse kupongi müügist saadava tulu kvalifitseerimisel maksuõiguslikus mõttes. Loomulikult on ka seal küllaga ruumi innovatsiooniks (näiteks osade võõrandamise lihtsustamine läbi plokiahela tehnoloogia, mis annab osanike nimekirja).  

Mõnevõrra keerulisem on olukord käibemaksuga, mille seos ICOga näib esmapilgul päris kauge. ICO raames antav virtuaalkupong võib sümboliseerida õigust kasutada teenust või saada kaupa (niinimetatud utility-tüüpi token). Teatavasti tekitab aga juba ettemaksu tegemine käibe. Siinkohal tekib õigustatud küsimus, mis – kui üldse – eristab virtuaalkupongi ostmist kauba või teenuse ostmisest? Sellest tekib järgmine küsimus: kas käibemaks tuleks lisada kohe virtuaalkupongi müügile või hiljem virtuaalkupongi alusel kauba saamisele?

Virtuaalkupongide väljaandja jaoks on vastused neile küsimustele olulise tähendusega, sest sõltuvalt sellest peab ta maksma käibemaksu riigile kas kupongi saajatelt saadud rahalt või siis alles hiljem, kui kupongi saajad saavad reaalselt kaupa või teenust kasutada. On ju ICO mõte eelkõige viimatinimetatu, kuna ICO kaudu hangitakse tavaliselt raha hiljem pakutavate teenuste ja toodete müümiseks.

Enamik meist on saanud mõne tähtpäeva puhul kinkekaardi või vautšeri, mille lunastamisel saab minna spaasse või valida endale kinkekaardil oleva krediidi ulatuses kaubamaja meestemaailmast meelepäraseid kaupu. ICO raames väljaantav kupong võib toimida samasuguse tõendina, mille ettenäitamisel on võimalik selliseid teenuseid või kaupu saada. Nõukogude aega meenutavad lugejad võivad virtuaalset kupongi ette kujutada rohelise talongina, mille alusel mõnikümmend aastat tagasi poest suhkrut ja tikke sai soetada.

Euroopa Kohus on andnud põhimõttelised juhised selle kohta, millest tuleb tõstatatud küsimusele vastates lähtuda. Kohus on leidnud, et käibemaks tuleb lisada sellisel juhul, kui osutatavate teenuste ja selle eest makstava tasu vahel esineb otsene seos. Arusaadavalt on ICO korraldajate soov reeglina sellist otsest seost vältida.

Kuidas seost kinkekaardi tingimuste kirjutamisel mõista?

Siinkohal saab lähtuda niinimetatud mitmeotstarbeliste ja üheotstarbeliste vautšerite analoogiast.

  • Mitmeotstarbelise vautšeri puhul saab selle omanik osta erinevaid kaupu tema valitud ajal ja kohas (näiteks kaubandusketi kinkekaart ükskõik milliste poes asuvate toodete soetamiseks). Selliste vautšerite üleandmine käibemaksukohustust kohe kaasa ei too.

  • Sellele vastandub üheotstarbeline vautšer, mille puhul vautšeriga seotud kaupade tarnimise või teenuste osutamise koht ja nendelt kaupadelt või teenustelt sissenõutav käibemaks on vautšeri väljastamise ajal teada. Selline on näiteks konkreetse kontserdi kinkekaart. Selliste vautšerite üleandmine on võrdsustatud kauba või teenuse müügiga.

Eesti jaoks vajab vautšerite teema reguleerimist igal juhul, kuna 2018. aasta lõpuks tuleb üle võtta käibemaksudirektiivi muudatus, millega muudetakse direktiivi vautšerite käsitamise asjus. Eesti peab üle vaatama vautšerite käibemaksustamise reeglid ja viima need muudatustega kooskõlla.

Tunnustades utility token'ite ja vautšerite silmnähtavat sarnasust, oleks mõistlik lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ja tuua Eesti selgemini rahvusvahelisele ICO-areenile. Millal veel oleks õigem ja sümboolsem aeg seda teha, kui talongisüsteemi 30. sünnipäevaks?

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
15. March 2018, 11:51

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing