Saunas on lobi keeruline reguleerida

24. aprill 2018, 06:00
Ott Lumi
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20180424/OPINION/180429909/AR/0/AR-180429909.jpg

Kapo viimases aastaraamatus taas tõstatatud küsimus lobitegevuse reguleerimise vajalikkusest taandub ühiskonna poliitilisele kultuurile, kuid suurem korrastatus tuleks kindlasti kasuks, kirjutab valitsussuhete konsultant Ott Lumi.

Lobitegevuse puhul on oluline markeerida esmalt seda, et tegemist on ühe nõustamisvaldkonnaga, millega tegeleb näiteks Brüsselis ca 25 000 inimest ja Washingtonis ca 15 000 inimest. Seadused ja regulatsioonid mõjutavad väga paljusid ettevõtlusvaldkondi. Esirinnas võiks loetleda toidutööstust, ravimitööstust, põllumajandust, IT-valdkonda, relvatööstust, klassikalist tööstust jne, jne. Ettevõtted konkureerivad tihedalt ja reeglina mõjutab neid ühe olulise tegurina ka regulatiivne keskkond.

Valitsussuhete eksperdid ja nõustajad on inimesed, kes teavad, kuidas regulatsioonid sünnivad, kes neid teeb ja kuidas nende valmimist seirata ja vahel ka mõjutada. Regulatsioonide lobistamine on seega väga vana eluala. Probleem on ebaseaduslik lobitegevus. Seda on riigid ja rahvad üritanud vastavalt oma keskkondlikele eripäradele reguleerida. Näiteks ka meie justiitsminister esines seisukohavõtuga, et lobitegevust peaks paremini reguleerima ja lubas ideed selle tegemiseks välja käia. Ka kaitsepolitsei viimane aastaraamat räägib varjatud lobitegevusest ja selle tähtsusest, et kõik poliitika mõjutustegevused oleksid päevavalgel ja avalikud.

Mina olen valitsussuhete praktik ja ka teoreetik. Olen esimese vastava ülikooli loengukursuse autor ja kirjutanud mõningaid akadeemilisi artikleid antud valdkonnas. Kuid ennekõike olen valitsussuhete praktik. Olen varsti juba kümmekond aastat ettevõtteid regulatiivsetes küsimustes nõustanud, nii kodumaiseid kui ka välismaiseid ettevõtteid.  Valdkonna praktikuna arvan, et mõistlik regulatsioon oleks kahtlemata kõikide päevavalgel tegutsevate normaalsete nõustajate ühishuvi. Ainult et on üks suur aga. Nimelt, ainult sellistel regulatsioonil on tõesti mõtet, mis aitab reaalsele poliitika mõjutamise avalikustamisele tegelikult ka kaasa ja mida kõik toimijad on valmis aktsepteerima.

Kolm võimalust reguleerimiseks

Laias laastus eksisteerib kolm põhilist lobitegevuse reglementeerimise traditsiooni. Esimene on Põhjamaade variant. Sealsetes ühiskondades on lobi reguleerimist arutatud pikalt, kuid üldine konsensuslik arusaam on, et sellise tegevuse reguleerimine on oht sõnavabadusele. Loomulikult, seda Põhjamaade positsiooni peaks vaatama koostoimes faktiga, et Põhjamaade korruptsioonitaju on maailma parim ehk nendes ühiskondades aetakse poliitikat ausalt ja eksisteerib üldine arusaam, et ka poliitika mõjutamine võiks ka olla aus. Siin räägime siis ühiskondadest, kus arvatakse, et poliitika tegemine ja otsustav mõjutamine ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka näima läbipaistev.

Teise rühma liigitatakse reeglina Kesk-Euroopa riigid. Seal on lobi reguleerituse pilt suhteliselt kirju. Klassikalise lobitegevuse regulatsioonid eksisteerivad vaid Prantsusmaal ja Austrias, põhiline on eneseregulatsioon.

Lobitegevuse reguleerimisel on esirinnas Ida-Euroopa, kus näiteks Leedus, Sloveenias, Poolas on jäigalt kirja pandud lobireeglistik. Näiteks Leedu puhul on sellel ka väga spetsiifiline taust. Nimelt Leedu Euroopa Liidu läbirääkimiste põhitakistus oli omal ajal suur väljakutse võitluses korruptsiooniga ja seepeale soovitati Leedule Ameerika konsultante, kes kirjutasid Leedule ameerikaliku lobiregulatsiooni ühes atesteeritud lobistidega, kes peavad läbima julgeolekukontrolli, jäiga aruandluse jne, nagu see on Washingtonis kombeks. Sarnane on ka lobiregulatsiooni taust Poolas. Ida-Euroopa kogemus räägib sellest, kuidas üldist korralagedust proovitakse lahendada läbi regulatsiooni, mis meenutab kirvega kure jahti.

Kokkuvõttes on niinimetatud väga jäigad lobiseadused vastu võetud kuues Euroopa Liidu liikmesriigis. Kümnes riigis on nn pehmed regulatsioonid, mis tähendab peamiselt eneseregulatsiooni nõustajate poolel. Ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriikides puudub nii eneseregulatsioon, riiklik regulatsioon kui ka lobiregister. Nende riikide seas on ka näiteks Eesti, Soome, Läti, Taani ja Rootsi.

Lobi sõltub kultuuritaustast

Üldiselt arvatakse võrdlemisi konsensuslikult, et poliitika ebaseaduslik mõjutamine ehk erinevad korruptiivsed tegevuse vormid on olemuselt ja taustalt paljuski kultuurilised fenomenid. Näiteks Ameerika Ühendriikides on lobitegevuse reguleerimine pidevaks teemaks viimased 100 aastat. Ameerika Ühendriikide esimene lobiregulatsioon ehk seadus võeti vastu juba aastal 1946. Sellest ajast on kõikide föderaalvalimiste üks teema olnud lobiregulatsiooni täiendamine, muutmine karmimaks, läbipaistvuse suurendamine jne. See seadus üritab reguleerida nii poliitika subjekte ehk lobiste ja lobeeritavaid kui ka poliitika objekte ehk küsimust, kellel on õigus mingite konkreetsete seadus- või määruseelnõude koha pealt kaasa rääkida ja kellel mitte.

Ka viimastel USA presidendivalimistel oli lobireeglite teema päevakorras. Mullu jaanuaris jõustas president Trump rea uusi lobireegleid, muu hulgas kaheaastase perioodi, mille jooksul ametnikud ei tohi kliente nõustada samal teemal, millel ise varem töötasid, ja viieaastane keeld lobeerida sama asutust, kus nad varem on töötanud.

On omaette küsimus, mida me saaks saavutada, kui hakkaks Eestis valitsussuhete nõustamisteenust või siis lobiteenust reguleerima. Nagu näitab rahvusvaheline praktika, ei ole mitte mingit mõtet hakata sellega tegelema ratsaväerünnaku stiilis. On ka küsitav, kui mõjusad seesugused regulatsioonid üleüldse oleks. Asjakohane debatt Soomes on jõudnud järeldusele, et ühiskonnas, kus tegelikud otsused sünnivad saunas, ei ole parlamendi juurde loodud registritel ja muul säärasel eriti mõtet.

Suurem korrastatus tuleks kasuks

Siiski, valdkonna praktikuna möönan, et suund valdkonna korrastatuse poole võiks olla eesmärk. Esiteks on positiivne see, et aastate jooksul on valitsussuhete professionaalsete nõustajate ring oluliselt suurenenud, mis tähendab ka seda, et hakkab tekkima teenuse kvaliteedi horisontaalne kontroll. Paarist asjast võiks alustada juba puht märgilises mõttes.

Esiteks, ma arvan, et parlamendi juures tegutsev vabatahtlik register oleks poliitilise kultuuri mõttes progressiivne. Saksamaa kogemus, kus selline register vabatahtlikuna eksisteerib 1972. aastast saati, seda kinnitab.

Teiseks võiks kaaluda mingit sorti toimingupiirangute seadmist ametnikele ja poliitikutele, et nad vahetult pärast avaliku ameti kandmist ei hakkaks teatud valdkondades nõustajana tegutsema. See võiks olla ka asi, millel on praktiline mõõde ja mis kahtlemata tugevdaks poliitilist kultuuri. Aga ennekõike on siiski oluline õiguskuulekus ja poliitiline kultuur.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. April 2018, 15:35

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing