Kaupo Lepasepp • 10. juuli 2018
Jaga lugu:

Konkurentsiametiga sõtta?

Kaupo Lepasepp
Kaupo Lepasepp  

Konkurentsiameti huviorbiiti sattunud ettevõtjad võiks püüda ametiga konflikti minekut vältida, soovitab Soraineni partner Kaupo Lepasepp.

Minu nõuanne ettevõtjatele suheldes konkurentsiametiga oleks: mõtle, kuidas sa ise tahad, et sinuga suheldaks. Püüda aru saada teise poole huvidest. Pinguta, et leida ühisosa – konflikti leidmine on lihtne. Suheldes tuleb olla viisakas ja professionaalne, mitte asjatult meedias või seltskonnas ülbitseda. Isikliku solvumise jõudu ei tasu iial alahinnata.

Valetada ei tohi ja samas ei tohi eeldada, et teine pool valetab. Tõsi on see, et konkurentsiamet ülehindab ettevõtjaid – eeldab, et ettevõtjal on andmed, mida too pole sellise metoodika alusel kogunud. Eks nii tekivad ameti nõudmisi täites ka osalt väljamõeldud andmed.

Kui ettevõtja saab konkurentsiametilt teate järelevalvemenetluse alustamise kohta koos teemat puudutavate küsimustega, on esimene reaktsioon tavaliselt valulik: miks nad küsivad, miks nad tülitavad, miks nad ei või veebist vaadata? Muidugi võiks konkurentsiamet teha enne ettevõttele ühe telefonikõne ja sõbralikult selgitada, et päring on tulemas ja vastust oodatakse kindlaks kuupäevaks. See võtaks kohe pinget maha.

Rahu, ainult rahu

Aga ega ettevõtjatel pole ka seda kõnet saamata mõtet energiat emotsioonide peale kulutada. Tuletage meelde Karlssoni soovitust: rahu, ainult rahu! Esmalt tuleks tähelepanelikult vaadata, mida konkurentsiamet taga ajab. Enamasti on huvi aluseks lihtsalt mõne kodaniku päring – kodanikule tuleb vastata ja menetlust alustada, ametil endal ei pruugi veel seisukohta ollagi. Palju menetlusi alustatakse kaebuste, näiteks konkurentidelt laekunud kaebuse alusel. Probleemi aga ei leitagi – kui ettevõte on konkurentsiameti küsimustele vastanud, siis on ka asi lahenenud. Reeglina annab konkurentsiamet ka pika vastamistähtaja ja kui ettevõtjale tundub, et ta ei jõua tähtajaks vastata, tasub küsida ajapikendust. Selles pole midagi halba, sest ametki tahab adekvaatset ja täielikku vastust.

Igal juhul tuleb ettevõttel endale olukord selgeks teha, riske analüüsida, seada realistlik eesmärk ja välja töötada menetlusplaan. Probleemiga tegelemiseks tuleks kokku panna võimalikult lai töörühm – viga on visata probleem juristi, juhi või asjasse segatud osakonna lauale käsuga: „Tegelege!“

Järgmise sammuna tuleb päringule otsa vaadata. Kas faktid on õiged, kas siin taga võivad peituda suuremad probleemid? Tihti toob menetlus kapist välja teisigi luukeresid. Halvimal juhul võib ees oodata pikk ja aeganõudev analüüs, ettekirjutuse saamine (ehk kohustus oma tegevus kiiresti ja etteteadmata suunas ümber korraldada), väärteokaristus, usalduskrediidi kulumine. Pisiasjade pärast kakelda ja solvanguid pilduda ei tasu, usaldust võib vaja minna olulisemates asjades. 

Ettevõtjal, kes jõuab järeldusele, et menetluse alustamine erilisi riske ei peida, võiks olla eesmärgiks menetlus kiirelt ja efektiivselt lõpetada. Seejuures tasub alati kombata ka konkurentsiameti seisukohta – veenduge, et nad arvavad samamoodi, proovige nende murekohti mõista. Tehke kindlaks, et teie vastustest piisab. 

Sõtta tuleb minna harva

Ja ka juhul, kui ettevõtja ise näeb riski, tuleks selgitada välja konkurentsiameti eelhäälestus ja hinnang. Kui ka amet probleemi näeb, on asi tõsine. Riskid on tavaliselt suured siis, kui konkurentsiamet on omal algatusel haldusmenetlust alustanud, sest ametis on juba toimunud arutelu ja identifitseeritud probleem. Konkurentsiameti arvamus on kõva valuuta, nende hinnangu ümberlükkamine keerukas ja kallis.

Kui mõlemale poolele on selge, et asjad on kehvasti, tuleks ettevõtjal kaaluda võimalusi vaidlusaluse praktika lõpetamiseks või muutmiseks. Tihti on see lihtne võrreldes menetluses osalemisega – ja kui see nii ei tundu, pidage ikka nõu konkurentsiametiga. Kui tekkis ühekordne viga, piisab tavaliselt selgitustest. Järjest enam lahendatakse asi sellega, et ettevõte võtab endale mingi kohustuse. Menetlus lõppeb, ettevõtja ei tunnista rikkumist ning ka amet saavutab oma eesmärgi rikkumist tuvastamata. 

Sõjaks tuleb valmis olla alles siis, kui lahendust pole võimalik leida. See on üliharv olukord, mis näitab mõlema poole paindumatust. Strateegilises plaanis on konflikt harva mõistlik valik – täiemõõdulises eskalatsioonis on palju süütuid kannatanuid ja harva võitjaid. Aga kui konflikt on tõesti vältimatu, tuleb ettevõttel end teadlikult ette valmistada, ressursid eraldada ja võidelda.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt