12. november • 3 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Ametnikud takistavad tuuleenergia arengut

Eesti on ainus Euroopa Liidu riik, mis pidurdab süstemaatiliselt tuuleenergiat, mistõttu investeeringud liiguvad Eestist välja ja töökohad luuakse mujale, kirjutab Eleon ASi juhatuse liige Oleg Sõnajalg.

Oleg Sõnajalg
Oleg Sõnajalg  Foto: Raul Mee

Olukord tuuleenergeetikas tuletab meelde valitsuse käpardlikku alkoholiaktsiisi tõstmist – inimesed leiavad uued võimalused, tekivad uued harjumused ja maksud sõidavad Lätti. Kogu seda ebaõnnestunud eksperimenti on aga kahjuks võimatu tagasi pöörata.

Euroopa Liidus ehitatakse igal aasta üle 10 000 MW tuuleenergia võimsusi ehk püstitatakse üle 3000 tuuliku aastas, Eestis on aga viimase nelja aastaga lisandunud alla 10 MW ehk vähem kui 1 tuulik aastas. Olenemata vägevatest arengukavadest, mis tõotavad üha suuremat taastuvenergia kasutuselevõttu Eestis, on tuuleenergia sektor sisuliselt seisma pandud. Sellest kaotavad kõik, sest just tuuleenergia on oma heade tuuletingimuste tõttu Eestis kõige soodsam taastuvenergia.

Laialt on levinud arusaam, et tuulikutega suudetakse elektrit toota vaid suurte toetuste abil, on praeguseks müüt. Tuuleenergia tootmise hind väheneb maailmas kiiresti: kui veel 2013. aastal maksis tuuleenergia MWh 70 dollarit, siis praegu on see 45 dollarit ning langeb tulevikus veelgi.

Arvestades, kui palju riik investeerib kaudselt maksumaksja raha põlevkivienergiasse, mis võrreldes taastuvenergiaga eraldi reana elektriarvel ei kajastu, on tuuleenergia vägagi konkurentsivõimeline.

Meie Eleonis julgeme öelda, et oleme valmis rajama juba lähitulevikus tuuleparke, kus riigi dotatsioon pole hädavajalik. Tõtt-öelda suudame seda teha juba praegu. Probleem seisneb vaid selles, et vaatamata headele tuuleoludele pole Eestis institutsioonilise vastasseisu tõttu võimalik selliseid tuuleparke rajada.

Ametnikud peavad tuulikuid vaenlasteks

Sektori areng on peatunud lihtsal põhjusel – mõned ametnikud ühes jõuministeeriumis on võtnud seisukoha, et tuulikud on Eesti riigi suurimad vaenlased. Ja kui ametnik on oma peas midagi otsustanud, siis jookseb ta kui traavihobune, silmaklapid ees, ühte suunda, tahtmata leida sisulisi lahendusi. Neis, kes ei ole nendega samal meelel, nähakse vaid vaenlasi. Väike vihje: rohelised mehikesed ei ole tuulikud või tuuleenergeetikud, ettevõtjad tahavad hoopis Eesti majandust kasvatada, töökohti luua ja paremat energiajulgeolekut tagada – nagu seda tehakse mujal Euroopas.

Tänaseks on seesama jõuministeerium Eestis seisanud koguvõimusega 777 MW maismaa-tuulepargi projekti, millel on kõik kooskõlastused, elektriliitumised ja ehitusload olemas. Olemasolevaid võimsusi on Eestis võrdluseks vaid 310 MW ulatuses.

Põhjuseks tuuakse julgeolekukaalutlused, kuid samas teame nii tehnoloogia kui ka tuuleparkide arendajana väga hästi, et probleemide lahendamiseks on ammu tehnoloogiad välja töötatud. Leevendusmeetmetena on võimalik kasutada nii varjutamis-tehnoloogiat, tuulikute sünkroniseerimist kui ka kontrollitud peatamist, samuti infill-radareid ja lisaradarite integreerimist. Lisaks on riigil võimalik radarite asukohti vahetada või lisaradareid soetada.

Kes on sõitnud Poola ja Leedu piiril Venemaale kuuluva Kaliningradi enklaavi lähedal, teab väga hästi, et seal on suured tuulepargid mõnekümne kilomeetri raadiuses NATO-Venemaa piirist. Naaberriigid on leidnud võimaluse majandust ja energiajulgeolekut kasvatada, kuid meie – eesrindlik riik – mitte.

Riik nõuab tuuleparkide arendajatelt praegu, et nad investeeriksid ainuüksi Ida-Virumaa seni kooskõlastatud tuuleparkide väljaehitamiseks 6 miljonit eurot, selle asemel et vajadusel kasutada leevendusmeetmeid, mis on kümneid kordi odavamad. See on täielik lollus ja tegelik põhjus, mis teeb Eestis tuuleenergia tootmise ebamõistlikult kalliks.

Samal ajal kui Eestis luuakse kõiksugu takistusi, siis näiteks Saksamaa investeerib tuuleenergia taristusse, et sealsed ettevõtted saaksid odavamalt energiat toota – sellest on võitnud kogu nende majandus, sealhulgas tuulikutööstus.

Tuulikutööstus on Eesti võimalus

Tuulepargid on vaid üks osa ärist. Euroopas, kus tuuleenergia tootmist soositakse, on sektoris loodud üle 260 000 töökoha, millest valdav osa tuleb tuulikute tootmisest. Sama või isegi suurema osa moodustab see käibest. Võrdluseks: Eestis on kogu sektoris seni hõivatud alla saja inimese.

Tuulikutööstus võiks Eestisse tuua kõige tagasihoidlikema prognooside alusel täiendavad 1500 kõrgepalgalist töökohta, kui vaid siinsetel ettevõtetel oleks võimalik referentsparke rajada. Kuna aga seda ei tehta, on järjest suurem võimalus, et siinne tarkus rakendatakse teistes riikides ja see tähendab, et ka kogu tulu liigub kolmandatesse riikidesse. Nii jäämegi odavaks allhankeriigiks, kus ei ole võimalik eksportivat tööstust arendada.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt