Rikkis ettevõte tuleb turult koristada

Statistika kohaselt raugeb Eestis ligikaudu 65% juriidiliste isikute pankrotimenetlustest ja ülejäänud 35% puhul, kus pankrotimenetlused läbi viiakse, jõuab rahuldamiseni alla 20% võlausaldajate nõuetest.

Eestis saadakse esitatud nõuetelt ühe dollari kohta pankrotimenetluses tagasi keskmiselt 40 senti, samal ajal kui OECD keskmine on 72,3 senti ja Soomes saab ühe dollari kohta tagasi 90,1 senti. Siit järeldub, et Eestis pankrotimenetluses nõuded sõna otseses mõttes sulavad ja midagi oleks justkui valesti.

Kuigi pankrotimenetluse peamine eesmärk on võlausaldajate nõuete rahuldamine, siis ühiskondlikult on vähemalt sama oluline maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamine pankrotimenetluse käigus ehk kas maksejõuetus võis tekkida kuriteo toimepaneku tagajärjel. Kui pankrotimenetlused jäävad läbi viimata raugemise tõttu, siis on võlausaldaja tühjade kätega jäämine väike kahju võrreldes ühiskondliku kahjuga – me tegelikkuses ei tea, kas ja kui suures ulatuses pannakse kuritegusid toime seoses maksejõuetute äriühingutega ja kuivõrd see moonutab meie turgu.

Selline teadmatuse tolereerimine kuritegevuse osas ettevõtluses ei käi kokku hea ja läbipaistva ettevõtluskeskkonna põhimõtetega. Olulised investeeringud võivad jääda Eestisse tulemata, kui seadused soosivad pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmist ja selle kaudu kuritegude uurimata ning võlausaldajate nõuete rahuldamata jätmist.

Õiguskirjanduses võrreldakse maksejõuetut äriühingut katkise autoga, mis on vaja maanteelt ära koristada, sest muidu ohustab ta teisi ja takistab liiklusvoolu. Nagu iga liikleja peab tagama oma sõiduvahendi korrashoiu, nii on ka äriühinguga – liiklemine on lubatud seni, kuni pole tasumata võlgu üleval ja ei ole tegemist olukorraga, kus puuduks perspektiiv nende tasumiseks.

Nii kui võlad püsivalt üles jäävad, on aeg turult lahkuda. Sellise riski ülevalolek on loomulik osa ettevõtlusest, millega iga ettevõtja peab arvestama. Sellest lähtuvalt võimaldab pankrotiseadus turult lahkumist võlgniku pankrotiavalduse ja võlausaldaja pankrotiavalduse kaudu.

Need on olulised turupuhastuse mehhanismid, mis peaksid aitama tagada, et tõeliselt ohtlikud liiklejad koristatakse tee pealt eest ja koristamise käigus selgitatakse välja ohtlikuks muutumise põhjused. Praeguses Eestis see mehhanism ei tööta, sest ohtlik liikleja jätab pankrotiavalduse esitamata või esitab selle niivõrd hilja, et vara ei jätku enam pankrotimenetluse läbiviimiseks.

Pankrotiavalduse esitamise kohustus tuleb laiendada osanikele ja nõukogu liikmetele. Kui pole juhatust, siis pole ka kedagi, kes oleks kohustatud pankrotiavaldust esitama maksejõuetuse ilmnemisel või kes vastutaks pankrotiavalduse esitamata jätmise eest.

Näiteks Saksamaal on juhatuse liikme volituste pikendamata jätmise või nimetamata jätmise õiguslikuks tagajärjeks pankrotiavalduse esitamise kohustuse laienemine osaühingu osanikele ja nõukogu liikmetele aktsiaseltsi puhul. Samuti kaasneb sellisel juhul õigus toimetada dokumente kätte osaühingu osanikele ja nõukogu liikmetele aktsiaseltsi puhul.

Osaniku puhul on määrav, kas tema osalus äriühingus on üle 10%. Kui osalus on üle 10%, siis laieneb osanikule pankrotiavalduse esitamise kohustus juhatuse liikmete puudumise korral.

Pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmisel peab olema käegakatsutav tagajärg. Kuigi ebaõnnestumise puhul on vastutus piiratud maksejõuetu äriühingu puhul tema varaga, siis ei tähenda see kaugeltki seda, et teatud juhtudel ei peaks vastutus laienema juhatuse liikmetele. Seda eriti siis, kui maksejõuetuse süvenemine oli põhjustatud juhatuse tegevusest või tegevusetusest.

Praegu takistab Eestis maksejõuetute äriühingute juhatuse liikmete vastutusele võtmist (ja raugemiste ärahoidmist) suurel määral see, et kahju hüvitise nõude esitamisel kohtumenetluses on tõendamiskoormis võlausaldaja kahjuks. Võlausaldajal on õigus nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist summas, mille võrra enam oleks õnnestunud tema nõuet rahuldada siis, kui pankrotiavaldus oleks esitatud õigeaegselt. See aga eeldab, et võlausaldaja suudab tõendada maksejõuetuse tekkimise hetke ja seda, et juhatus ei esitanud pankrotiavaldust õigeaegselt.

Olukorras, kus ühingu raamatupidamine on korraldamata või hävinud, pole seda võimalik teha. Selline regulatsioon tekitab absurdse olukorra, kus juhatuse liikme poolt raamatupidamiskohustuse rikkumine vabastab ta vastutusest pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmise eest.

Lahenduseks võiks olla tõendamiskoormise ringipööramine selliselt, et pankrotiavaldust esitama kohustatud isik peab tähtaja jooksul pärast pankroti väljakuulutamist tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud.

Kui raamatupidamine on hävinud või on puudulik, siis tähendaks see automaatselt pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumist ja kohus peaks maksejõuetuse ilmnemise hetkeks lugema hetke, alates millest raamatupidamine muutus puudulikuks või oli hävinud. Selline tõendamiskoormise ümberpööramine lihtsustaks võlausaldaja kahju hüvitise nõude maksmapanekut ja suurendaks juhatuse vastutust maksejõuetu äriühingu puhul.

Hea ettevõtluskeskkonna huvides on, et läbi mõeldud ei oleks ainult ettevõtte asutamisega seonduv, vaid ka ettevõtte turult lahkumisega seonduv. Seetõttu on oluline, et juhatuse liikmed täidaksid seadusest tulenevat kohustust esitada pankrotiavaldus õigeaegselt ja selle kohustuse täitmata jätmisest ei tekiks teistele turuosalistele raugemise kaudu ebaproportsionaalselt suurt kahju.