Mõelgem esmalt väikestele, päriselt!

Fraasid „Väike on ilus“, „Väikeettevõtlus on majanduse selgroog“, „Mõtle esmalt väikestele“ on strateegilistes programmides ja poliitilistes sõnavõttudes tugevalt ära leierdatud. Paraku jäävadki need loosungiteks, kuna Eesti ettevõtluspoliitika lähtub universaalsest lähenemisest ehk võrdsetest tingimustest nii suurtele kui ka väikestele ettevõtetele. Pealtnäha paistab see õiglane ja lihtne – vaba turukonkurents annab võimalusi kõigile ning selgitab võitjaid ja kaotajaid.

Tegelikult sarnaneb selline lähenemine olukorraga, kus poksis oleksid kaalukategooriad ära kaotatud ja omavahel oleks võistlema lubatud kerge- ja raskekaalu sportlased. Tulemus oleks lihtsasti ennustatav. Nii ka ettevõtlusmaastikul - suurus loeb, ning võrdsed õigused, aga eriti ka võrdsed kohustused erinevate koormavate haldusnõuete täitmiseks vaid suurendavad ebavõrdsust väike- ja suurettevõtete vahel.

Samas just väikeettevõtjad loovad lõviosa kõigist uutest töökohtadest ja lisandväärtusest kaasaaegses maailmas. Ka Eestis on ligikaudu 128 000 tegutsevat ettevõtet ja FIEt ning ligi 99 protsenti kõikidest Eesti äridest on väikesed (kuni 49 töötajaga). Just sellel põhjusel hakkasid 20. sajandi teisel poolel hakkasid edumeelsemad riigid toetama ja soodustama väikeettevõtlust läbi erinevate poliitikainstrumentide.

Eestis oma väikeettevõtluspoliitika puudub. Lisaks puudub vohava seadusloome tingimustes ka süsteemne analüüs uute õigusaktide mõju kohta väikeettevõtetele. Seaduste tegijatel on küll ettekujutus, kuid puudub reaalne kokkupuude sellega, mida loodavad õigusaktid endaga tegelikult kaasa toovad. Seepärast pidasidki väikeettevõtjad vajalikuks kitsaskohtadele just enne parlamendivalimisi tähelepanu juhtida.

Just seepärast saatis EVEA poolt möödunud aasta lõpul riigikokku pürgivatele poliitikutele Eesti väikeetevõtjate memorandumi, millega saab tutvuda meie kodulehel.

Lisaks väikefirmade eripära mõistmisele on oluline, et riik ei looks väikeettevõtjatest avalikkuses negatiivset kuvandit, näiteks „OÜ-tamine“, kus sageli kasutatakse küsitavat retoorikat (nt. töötasu maksmise eeldus turu keskmisel tasemel jms). Riik peab arvestama, et väikeettevõtete võimalused on suurtest tagasihoidlikumad ning on ka riigi huvides ja kätes, et avalikkus mõistaks väikeettevõtluse olulisust riigi sotsiaal-majanduslikult tasakaalustatud arengule. Mõelgem siis esmalt väikestele, päriselt!