Jaga lugu:

Provokatsioon on kahe teraga mõõk

Provokatsioon on propagandas hästi tuntud ja tulemuslik tööriist, kuid selle ebaõnnestunud kasutamine toob kaasa trahvipunktid. Eesti 200 teab seda nüüdseks oma kogemusest, kirjutab kommunikatsiooniekspert Rain Veetõusme.

Rain Veetõusme  Foto: Erakogu

Õigel hetkel antud kõrvakiil võib muuta valimistulemusi, jõudude tasakaalu parlamendis või põhjustada isegi sõjani viiva rahvusvahelise konflikti. Kuid kõrvakiil pole sellisel juhul mitte pelgalt vägivallaakt, vaid külmalt kaalutletud provokatsioon ehk propaganda tööriist.

Linnar Priimägi määratleb „Propaganda sõnastikus“ provokatsiooni kui propagandavõtet, mis ajendab vastast või avalikkust käituma propaganda subjektile kasulikul viisil. Meil on käimas valimiskampaania, kus seesama provokatsioon on samuti kasutusel aktiivse tööriistana valimiste debati suunamiseks ning erakondade ja kandidaatide positsioonide parandamiseks. Nimelt on valimistel üks olulisemaid edu tegureid sobiva debatiteema tõstatamine ühiskonnas. See, kes suudab oma põhiteema tõsta valimiste kesksesse debatti, on ka valimiste suurim võitja.

Provotseeritud rahvuskonflikt

Eesti 200 on uue erakonnana probleemi ees. Valijate tähelepanu ja usaldust ei ole sugugi kerge võita. Kasuks tuleks, kui valimiste eel tõstatuksid ühiskonnas just need probleemid, mille lahendamisel on neil unikaalne teave ja programm. Aga kust neid nii kohe võtta. Teema peab olema ju ühtpidi kõigile arusaadav, teisalt aga unikaalne.

Nende valik langes rahvusküsimusele. Miks just nii, võib vaid oletada, on ju sellele kaardile ka varem edukalt mängitud ja poliitmaastikul on partner, kellega oleks võimalik sellel teemal lahinguid lüüa. Ainus mure on, et see teema ei ole parasjagu kuigi aktuaalne. Niisiis nähti ilmselt võimalust luua rahvusküsimuses konfliktitelg Eesti 200 vs. EKRE.

Provokatsioon vajab partnerit

EKRE püüab samuti rahvusküsimust valimiste keskseks teemaks tõsta, kuid kõik teised ühiskondlikud liikumised näivat püüdvat sellekohaseid algatusi ignoreerida. Siin on võimalus. Provokatsioon vajab alati reageerivat partnerit ja mida äkilisem reaktsioon on, seda parem. Kui ühiskonda ja sealhulgas ka EKREt piisavalt provotseerida, siis võiks rahvusküsimus teravalt pilti tõusta. See aga jätaks praegused juhtparteid põhiteemast kõrvale ning suurendaks märkimisväärselt nii EKRE kui ka Eesti 200 häälesaaki.

Oluline on saavutada provokatsiooniga tugev emotsionaalne pinge konkreetse teema suhtes. See blokeerib ratsionaalse arutelu ja kaalutlemise ning võimaldab emotsioonide tormis seada uue kursi enne, kui asjaosalised selles lainemöllus toimunust adekvaatse pildi ette saavad.

Selline oli tõenäoliselt segregatsioonile viitava plakatikampaania eesmärk. Ühiskond reageeriski sellele valuliselt. Kuid midagi läks nihu. Ilmselt tabasid teised erakonnad selle käigu mõtte ära enne, kui ülevoolavalt emotsionaalsed sõnavõtud meediasse jõudsid, ning seega kukkus osa provokatsioonist läbi. Võimalik, et selleks oldi lihtsalt juba valmis. Ärgem unustagem, et ühe sellise provokatsiooni, mis tõenäoliselt polnud ette kavatsetud, tegi Eesti 200 juba läbi, kui üks nende liige püüdis lapsevankriga oponentide meeleavaldusel endale jõuliselt teed rajada.

Ebaõnnestunud provokatsioon saab aga alati trahvipunktid. Nii viis see ebaõnnestumine ka Eesti 200 reitingu langusesse.

EKREt lihtne provotseerida

Niisamuti oli provokatsioon see, kui Indrek Tarand EKRE meeleavaldusel lavale kippus. Tarandile poleks selles midagi uut, meenutagem või seda, kui ta 2000. aasta suvel veel välisministeeriumi kantslerina sealsamas Toompeal Edgar Savisaare selja taha poodiumile ronis ja Edgarile sarvi tegi.

Tarandil oli selliseks sammuks oluline põhjus. Ajad, mil tal õnnestus europarlamendi valimistel hiiglaslik häälesaak korjata, on möödas ning seekordsetel valimistel isikumandaadile suurt lootust ei ole. Isegi erakonnast ei pruugi kasu olla, sest reiting on langustrendis. Hea provokatsioon oleks ehk abiks.

Esiteks tuletaks see valijatele meelde, et Indrek Tarand on kandideerimas, ja parandaks seeläbi ka tema positsiooni erakonnasiseses konkurentsis. Teiseks tõstataks see probleemi teljel EKRE vs. sotsiaaldemokraadid ning kolmandaks võimaldaks saada eetriaega oma sõnumite edastamiseks.

On tähelepanuväärne, et kõik kirjeldatud provokatsioonid on just EKRE suunal. Ilmselt pole Keskerakonna või Reformierakonna provotseerimine kuigi lihtne ja emotsionaalset tüli nendega üles kiskuda ei õnnestuks. Küll aga EKREga, kes sellises olukorras osutub igal juhul võitjaks. Nende vaates pole oluline, kas Eesti 200 pääseb parlamenti või mitu kohta sotsiaaldemokraadid saavad. Neid provotseerides tugevdatakse igal juhul nende positsiooni.

Valimisteni on jäänud üks kuu. Suure tõenäosusega saab näha veel üsna mitut katset kallutada valimisdebati temaatikat ühele või teisele erakonnale kasulikku suunda ja üsna suure tõenäosusega tehakse seda just provokatsiooniga, sest kõik pehmemad võtted ei anna enam lihtsalt piisavalt kiiret ja jõulist tulemust. Võtame seda siis rahulikult ja kaalume, kas tasub lasta ennast provotseerida.

Jaga lugu:
Hetkel kuum