6. veebruar • 4 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Kes vastutab jäätmete eest?

Pikalt menetletud jäätmeseaduse eelnõu on läbimõtlemata tekst, mille puhul üritati nööbi külge pintsakut õmmelda, kirjutab Tallinna Jäätmekeskuse juhataja Kristjan Mark.

Kristjan Mark.  Foto: Andras Kralla

Riigikogu keskkonnakomisjon otsustas panna poolteist aastat menetletud jäätmeseaduse eelnõu sahtlisse, mistõttu kukub eelnõu koos lahkuva riigikogu koosseisuga ilmselt menetlusest välja.

Vahetult enne valimisi tehtud otsus võib näida lihtsa suutmatusena üht eelnõud vastu võtta. Muudatusettepanekuid oli aga vaata et rohkem kui seaduses paragrahve ja nõnda oleks pigem aus tunnistada, et tegemist oli läbimõtlemata tekstiga.

Seaduseelnõu esialgne eesmärk oli keskkonnaõiguse kodifitseerimine, mis esialgu ei pidanud põhjapanevaid muudatusi kaasa tooma. Hilisem tegevus koos ligi paarisaja muudatusettepanekuga nägi välja kui nööbi külge pintsaku õmblemine. Põhjus on 2020. aasta lähenemine, kui Eesti riik peaks täitma Euroopa Liidus seatud sihtarvu võtta 50% olmejäätmetest materjalina ringlusse.

Kui 2014. aastal toimunud jäätmekäitlejate liidu korraldatud jäätmepäeval küsiti selle kohta toonaselt keskkonnakomisjoni liikmelt Tõnis Kõivult – kes vastutab 2020. aastaks seatud sihtarvude täitmise eest –, siis vastuseks oli, et küll me selleks ajaks süüdlase leiame. Siis tundus, et aega on, ja pidu läks edasi.

Teema tuli uuesti terava tähelepanu alla aastal 2018, kui Euroopa Komisjonilt saabus varajase hoiatamise aruanne ja hakati rääkima saabuvast võimalikust prügitrahvist. Jäätmeseaduse eelnõu vastuvõtmise mõtteks selle menetlemise lõpusirgel oligi vaid püüd saada linnuke kirja, mida kannustas hirm võimaliku trahvi ees. Vaevalt selle linnukese kirjasaamine kedagi veennud oleks, sest sihtarvu saavutamist võimaldavaid meetmeid eelnõu ei sisaldanud.

Kohaliku omavalitsuse võtmeroll tuleks taastada

Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides omavad omavalitsused keskset rolli olmejäätmete käitlemise korraldamisel, sh jäätmeveo osas. Ka Eestis on jäätmehoolduse korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesanne ja üks tuumikfunktsioonidest, kuid omavalitsuste võimalused jäätmehoolduse korraldamisel on väga piiratud. Jäätmeveo korraldamiseks on seaduse tasandil jäetud sisuliselt vaid üks valik – omavalitsus peab korraldamise üle andma eraettevõttele.

Teiste riikide kogemused näitavad, et tõhusa ja ringlusse võtmisele suunatud jäätmekäitlussüsteemi rajamine sõltub otseselt omavalitsuste panusest ja võimest kohalikul tasandil jäätmehooldust korraldada. Euroopa linnades ja regioonides on kasutusel peamiselt kaks alternatiivset jäätmeveo korraldamise mudelit. Esimene levinud lahendus on jäätmeveo korraldamine sisetehinguna, mille rakendamine jäätmeveo korraldamisel on Eestis alates 2010. aastast keelatud.

Teine levinud lahendus on omavalitsuskeskne jäätmeveomudel, kus jäätmete vedaja leitakse riigihanke teel, kuid jäätmevedajale ainsaks tasu maksjaks on kohaliku omavalitsuse poolt jäätmeveo korraldamiseks loodud keskne asutus. Ka selle lahenduse kasutamine on Eestis alates 2015. aasta jaanuarist keelatud. Lahendused, mis mujal Euroopas toimivad, on Eestis poliitiliste tõmbetuulte tulemusel kaduma läinud.

Varajase hoiatuse aruandes tehtud ettepanek anda omavalitsustele suurem roll pakendite kogumise korraldamisel jäeti taas kõrvale ilma ühegi argumendita ning selle asemel otsustas keskkonnaministeerium riigikogule saata hoopis vastuolulisema lahenduse.

OECD keskkonnapoliitika komitee toob Eesti keskkonnapoliitika tulemuslikkuse ülevaates välja, et vaidlused kohalike omavalitsuste rolli üle ning sellest tulenev ebakindlus takistab stabiilse strateegia ja hooldusraamistiku väljakujunemist, mis võiks toetada ulatuslikumat sortimist ja ringlusse võttu. OECD hinnangul peegeldavad probleemid tahkete olmejäätmete hoolduse nõrka plaanimist riiklikul tasandil. Soovitus Eesti riigile on luua stabiilne pikaajaline institutsionaalne raamistik, mis suudaks tagada ELi nõuete ja eesmärkide saavutamise tahkete olmejäätmete hoolduse vallas, tugevdades muu hulgas kohalike võimude rolli ning finants- ja tehnilist võimekust tahkete olmejäätmete hoolduse tõhusamal korraldamisel.

Pakendite kogumise süsteem on muudatuste ootuses

Eelnõu menetlemisel oli üks enim vastuolusid tekitanud küsimus pakendijäätmete kogumissüsteemi muutmine. Euroopa Komisjoni varajase hoiatamise aruandes oli tehtud ettepanek, et pakendite kogumist võiksid korraldada kohalikud omavalitsused. Tegemist oleks loogilise lahendusega ning Euroopas väljakujunenud parima praktikaga.

Nii kehtiv seadus kui ka riigikogu menetluses olev jäätmeseaduse eelnõu näevad ette pakendikomisjoni moodustamist, mille ülesanne on olla keskkonnaministri nõuandev organ pakendi- ja pakendijäätmepoliitika kujundamisel. Keskkonnaminister on pakendikomisjoni oma käskkirjaga ka moodustanud ning see koosneb jäätmevaldkonna spetsialistidest, kuid komisjoni ei ole kokku kutsutud juba aastaid.

Samal ajal on ministeerium välja tulnud väga põhimõttelise muudatusega. Tundub, et keskkonnaministrit ei huvita ühegi valdkonda tundva spetsialisti arvamus, ega ka Euroopa Komisjoni, OECD ega riigikontrolli soovitused. Ka riigikontroll on andnud oma auditi aruandes soovituse keskkonnaministrile algatada jäätmeseaduse muutmine eesmärgiga määrata kindlaks riigi ning omavalitsuste vastutuse jagunemine jäätmete taaskasutamise ja ringlusse võtmise eesmärkide täitmise eest.

Oleks aeg asjad läbi mõelda ning läheneda teadmuspõhiselt. Tihti kiputakse unustama, et jäätmemajanduse korraldamine on eelkõige keskkonnaküsimus ning lahendused peavad olema suunatud keskkonnale parima tulemuse saavutamiseks. Esmalt tuleb otsustada, kes vastutab olmejäätmete taaskasutamise ja ringlusse võtmise eesmärkide täitmise eest, ning kui selleks on omavalitsused, siis luua neile ka piisavad võimalused jäätmehooldust korraldada.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt