Plahvatusmärgid Keskerakonna poliitkatlas
Valimistulemuste selgumise järel on alanud Eesti poliitmaastikul valguse ja varjude mäng. Kõik künnise ületanud erakonnad tunnistavad Reformierakonna võitu, kuid kuuldavasti juba valimisööl alanud Keskerakonna afäär Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga (EKRE), mis on praegu kasvanud ménage à trois suhteks Isamaaga, on mänginud maksureformi lubanud võitja nurka, kirjutab Äripäeva ajakirjanik Allan Rajavee.
Niisiis on otsustanud muidu vasakpoolsusega flirtivad keskliberaalid praeguste plaanide järgi heita ühte konservatiividega ja säilitada nii valitsusjuhi koht. Kuuldavasti alustati kõnelusi ebatraditsiooniliselt – portfellidest, mis tavaliselt on kõneluste lõpufaasi teema. Samas võis see olla ainus viis, kuidas konkreetse jutuga EKRE mehed laua taha saada. Isamaa kaasamine kesk-konservatiivsesse valitsusse oli juba loogiline jätk esialgsetele kokkulepetele.
Ratas võttis suure riski
Täisjõul taas Stenbocki poole rühkiv Jüri Ratas on aga võtnud suure riski, sest Keskerakonna poliitiline aurumasin töötab lõhkemise piiril. Lugedes Raimond Kaljulaidi ja Yana Toomi kriitikat, võib järeldada, et lahkuv peaminister Ratas pole arvestanud, kuhu toetada uues koalitsioonis oma vasak-liberaalne tiib ja eriti vene keelt kõnelev aktiiv.
Kui Ratas suudab suletud uste taga kombineerida erinevatest lubadustest konservatiividega kokku valitsusleppe, siis võib ta seista silmitsi enda Keskerakonna juhi ametiaja esimese suurema pereheitmisega. Millest kusjuures võivad kõige enam võita praegu Reformierakonnaga kolmandat partnerit ootavad sotsiaaldemokraadid.
Sellepärast ei tasu imestada, miks näiteks Sven Mikser ja Hannes Rumm kiidavad Raimond Kaljulaidi. Näiteks Mikser leidis sotsiaalmeedias, et uus särav Keskerakonna tipp-poliitik Raimond Kaljulaid on võimuihas Ratasele kinda heitnud ja pürgib ise Keskerakonna esimehe kohale. Sisuliselt ütleb erakonna esimehe kogemusega Mikser, et Kaljulaid on valmis juhtima.
Valitsemise magus mekk
Kõrvalvaatajana tundub mulle, et Keskerakonna ladvik on jagunenud kaheks – need, kes on viimase kahe aasta jooksul koalitsiooni ja valitsuse maitse suhu saanud, ja need, kes on olnud omavalitsuses või Euroopa Parlamendis enda asja ajamas. Uutele tulijatele on Keskerakonna liberaalsed alusväärtused veel tähtsad, kuid valitsemise maitse on muutnud juhatuse siiski pragmaatiliseks.
Taolises patiseisu kestes ja KE-I-EKRE liidu realiseerumisel peaks Ratas ja tema meeskond kartma olulise mandaadi lahkumist riigikogus teistesse fraktsioonidesse. Eriti olukorras, kus konkurendid määrivad solvunutele juba mett moka peale.
Muuseas kui jutud Keskerakonna plaanidest jõuavad Moskvasse, siis ei pruugi mitte Ratas tühistada koostöölepet Ühtse Venemaaga, vaid probleem laheneb iseenesest.