Kui Ratas suudab suletud uste taga kombineerida erinevatest lubadustest konservatiividega kokku valitsusleppe, siis võib ta seista silmitsi enda Keskerakonna juhi ametiaja esimese suurema pereheitmisega. Millest kusjuures võivad kõige enam võita praegu Reformierakonnaga kolmandat partnerit ootavad sotsiaaldemokraadid.
Sellepärast ei tasu imestada, miks näiteks Sven Mikser ja
Hannes Rumm kiidavad Raimond Kaljulaidi. Näiteks Mikser leidis sotsiaalmeedias, et uus särav Keskerakonna tipp-poliitik Raimond Kaljulaid on võimuihas Ratasele kinda heitnud ja pürgib ise Keskerakonna esimehe kohale. Sisuliselt ütleb erakonna esimehe kogemusega Mikser, et Kaljulaid on valmis juhtima.
Kõrvalvaatajana tundub mulle, et Keskerakonna ladvik on jagunenud kaheks – need, kes on viimase kahe aasta jooksul koalitsiooni ja valitsuse maitse suhu saanud, ja need, kes on olnud omavalitsuses või Euroopa Parlamendis enda asja ajamas. Uutele tulijatele on Keskerakonna liberaalsed alusväärtused veel tähtsad, kuid valitsemise maitse on muutnud juhatuse siiski pragmaatiliseks.
Taolises patiseisu kestes ja KE-I-EKRE liidu realiseerumisel peaks Ratas ja tema meeskond kartma olulise mandaadi lahkumist riigikogus teistesse fraktsioonidesse. Eriti olukorras, kus konkurendid määrivad solvunutele juba mett moka peale.
Muuseas kui jutud Keskerakonna plaanidest jõuavad Moskvasse, siis ei pruugi mitte Ratas tühistada koostöölepet Ühtse Venemaaga, vaid probleem laheneb iseenesest.