Vajame välismaalt ka lihttöölisi

Eesti võib olla hingelt suur, kuid arvult on meid vähe. Elanikkonna vähesust tunnetavad eriti teravalt tööandjad, kellele on muutunud töötajate leidmine aasta-aastalt üha keerulisemaks. Praeguses poliitilises kliimas, kus enamjaolt kutsutakse piire sulgema, oleks keeruline propageerida rändepoliitika liberaliseerimist. Siiski, olukorras, kus väikeriigi enda tööealisest elanikkonnast tööturu nõudluse katmiseks ei piisa, vajame täiendavat abi. Hiljuti avaldatud tööturupoliitika paindlikkuse indeks (Employment Flexibility Index 2019) näitas, et Eesti on tööjõu paindlikkuselt Balti riikidest viimane ning see mõjutab negatiivselt meie ettevõtete ja riigi üldist konkurentsivõimet. Esimene ja tõhusaim lahendus tööturupoliitika paindlikkuse parandamiseks on välistööjõu töölevõtmise lihtsustamine.

Avatumate uste poliitika ei tähenda ilmtingimata kontrollimatust, kuid kontroll peaks olema strateegiline ja võtma arvesse kaitsepoliitika eesmärkide kõrval ka pikemaajalisi majanduspoliitilisi trende. Näiteks toob Eesti vananev elanikkond kaasa töötajate nõudluse suurenemise eelkõige sotsiaalhoolekande sektoris. Saksamaa ja Austraalia strateegia uute sisserändajate suhtes on olnud nende teadlik suunamine sotsiaaltööle – valdkonda, kus paljud kohalikud ei soovi töötada nii madala palga kui ka raskete töötingimuste tõttu. Sama probleem eksisteerib ka Eestis ja analoogne lahendus toimiks ka siin.

Töötuse määr Eestis on praegu viimase kümne aasta madalaim – 5,4 protsenti. Teadusuuringutele toetudes võib eeldada, et valdkondades, kuhu on sisenenud palju immigrante, on samal ajal kohalikud töötajad ümberkvalifitseerunud keerukamatele töödele. Välistööjõud ei saa kohalikku tööjõudu ideaalselt asendada, sest kohalik oskusteave on rohkem väärt ning välistööjõu ülesanne on ennekõike täiendada olemasolevat. Seega võidavad paindlikumast rändepoliitikast ka eestlastest töötajad.

Teen ettepaneku lõpetada vaid kõige talendikamate välismaalastest spetsialistide püüdmine ning keskenduda sektoritele ja töökohtadele, mis juba praegu vaevlevad tööjõupuuduse käes – ennekõike just oskus- ja lihttööga seotud ametikohad. Selleks tuleb lähtuda põhjalikust tööturuprognoosist ning võimaldada tööandjatel palgata ka madalama kvalifikatsiooniga välistöötajaid lihtsustatud tingimustel. Hetkel kehtiva kvoodisüsteemi, mis soosib kiiremaid ja kvalifitseeritumaid taotlejaid, ja kõrge palgakriteeriumi asemel võiksime lähtuda tööturu nõudluse ja pakkumise paremast sobitamisest.

Arvamusartikkel on täienduseks hiljuti avaldatud tööturupoliitika paindlikkuse indeksile („Employment Flexibility Index 2019“) ja kirjutatud, tuginedes uuringule, mille kohta saab täpsemalt lugeda „Labour migration and the flexibility of regulation for employing non-EU nationals“.