Teadusrahastus: poliitikud vastutagu oma sõnade eest

"Kui sõna antakse, siis tuleb sõna ka pidada," lubas kommentaaris peaminister Jüri Ratas.

28. mail otsustas valitsus säilitada teaduse rahastamine senisel tasemel ehk 0,71 protsendil SKPst. On selge, et teadlased ei saa olemasolevat olukorda rahulikult taluda: alarahastuse pärast lahkuvad paljud teadlased välismaale või loobuvad teadusest, ohus on terved instituudid, sest praeguses teadusgrantide konkursis jäävad ellu vaid vähesed ja isegi parimatest parimatele pole Eesti teaduses koht garanteeritud, kuna Eesti teadusgrantide konkursside edukuse määr on langemas allapoole 20%.

Olukorda võib nimetada depressiivseks. Tugeva baasteaduseta pole olemas tugevat kõrgharidust, kõrge lisandväärtusega ettevõtlust ning kokkuvõtteks ka teadusmahukat Eestit. Kardan, et kui me praegu neid probleeme ei lahenda, peame tulevikus topelt rohkem raha kulutama, et teadlasi tagasi Eestisse ja teadusse meelitada. Seegi ei pruugi toimida – teadlased on väga kannatlik grupp, aga kui ükskord ka nende kannatus läbi saab, siis on neid raske teadusse ja Eestisse tagasi saada.

Antud juhtum on ka oluline pretsedent meie üldpoliitilisel maastikul: kui poliitikud taganevad niivõrd ametlikust ja olulisest dokumendist, siis kuidas saab valija neid üldse usaldada?

Täna kogunevad ülikoolide rektorid kriisinõupidamisele, et arutada hakkamasaamist kujunenud olukorras ning teadusmeelsetest koosnev ühing “Teaduskoda” plaanib esimesi protestisamme ja streikide sarja.

Meie plaan on panna poliitikuid enda sõnade eest vastutama, sest nii peab see toimuma edukas demokraatlikus ühiskonnas.