Argo Alaniit: saagu „Welcome to Estoniast“ riiki tutvustav hotell

Oleme läbi aja proovinud leida Eestile välist sõnumit, mis tooks siia turiste, investoreid ja elanikke. „Welcome to Estonia“ on brändina hästi välja kukkunud, kuid seda on keeruline raiuda Meka kohale musta kivisse, mida märkaksid miljonid. Samas on selge, et turiste ja investeeringuid on Eestisse järjepidevalt vaja, meie majandus saab kasvada vaid asjaliku ekspordi toel.

Väikeriik, millel on arengust sama mõjusad „enne“ ja „pärast“ pildid kui mõnel kaalulangetajal, võib kõnetada mõndagi reisiselli ja ajada kõrvu kikitama investoreid, kes poleks pruukinud meist midagi kuulda. Niisiis: kus on see meie „Welcome to Estonia“ must kivi?

Kes ei teaks tuntud Hollywoodi silti. Fenomenaalne nähtus, kus suvalise sildi najal tehakse Instagrami jaoks pilte jne. Tassib ju tegelikult salamahti just see silt uusi ja uusi külastajaid Los Angelese tähtede alleele.

Eestil on võimalik teha midagi analoogset, kuid meie lihtlabase märgiga läbi ei löö. Vajalik on eristuv kontseptsioon, mida ollakse lausa sunnitud kasutama.

Käin välja idee ehitada kahe-kolme maailma suurima lennujaama lähedusse Eestit iseloomustav ja tutvustav butiikhotell kuni 200 numbritoaga. Öömaja nimeks muidugi „Welcome to Estonia“, et igal Booking.com lehelt broneerijal vaataks vastu just meie suurepärase riigi nimi ja üleskutse.

Kindlasti peab olema asutus valmistatud Eesti puidust, puitmajaliidus olevate ettevõtjate poolt ning disainitud parimate eestlastest arhitektide silmade läbi. Kompleksi saab üles ehitada täpselt nii, et see tutvustaks Eesti parimaid palasid. Toad saavad olla maakondade nägu, teenindajad kohalikes rahvariietes. Infoalad tutvustavad investeerimisvõimalusi, IT-lahendusi ja meie parimate ettevõtjate tooteid.

Võimalused on piiritud. Saame lasta loovusel lennata ning katsetada erinevaid variante. Eesmärgiks on tekitada Eesti riigi vastu huvi ja tuua ööbijad meie riiki vähemalt nädalaks.

See olekski see meie Meka, kus käivad miljonid inimesed. Kus reisijatel on vaja näiteks jätkulendude tõttu ööbida ühe öö. Ei pea piirduma nendega, aga tasub sihtida, sest siis on inimeste rotatsioon kiirem.

Kui võtame 200 numbrituba, annab see võimaluse tutvustada iga päev kuni paarisajale erinevale inimesele Eesti riiki. Ükskõik kui äge on mess või kui uhke on YouTube’i video, koduleht jms, ei saa me enamasti kunagi külastaja tähelepanu rohkem kui 30 minutiks. Hotellis on võimalik saada inimene oma mõjuvälja kuni 24 tunniks. Midagi suudame me talle Eestist ikka pakkuda.

Potentsiaali tutvustamiseks maksimaalselt 60 000 inimesele aastas. Avaldame muljet ja paneme nad jagama kontseptsioonist erinevaid sotsiaalmeediapostitusi, sest eristume lihtsalt niivõrd suurelt ja konkurentsi pole. Mõned suudavad ikka lõpuks ära eksida ka riiki nimega Eesti ja tõsta meie turismisektori käivet. Miks mitte kohe suunata neid rohkem just maapiirkondadesse, mis annaks korraliku ja mõõdetava regionaalarengu võimaluse.

Kui ehitada saaksid puitmajaliitu kuuluvad firmad, jääks raha Eestisse. Lisaks saab hotelli opereerimise näiteks välja müüa, täpselt nagu selles valdkonnas äri käib. Tegu on jätkusuutliku äriprojektiga, mis õigesti majandades võiks tuua riigile isegi tulu.

Eesti puumajatootjad on teinud aastast aastasse puidu väärindamisega ägedat tööd. Õnnetuseks on viimastel aastatel muutunud eksport keeruliseks, eriti Skandinaavia turgudele, ning kõik ettevõtjad teavad, kui raske on kanda kinnitada mõnel võõral turul. Tihti oled suvalise allhankija rollis, kes riskib sellega, et suurtellija lööb kokku šampanjaklaase ja võtab endale au ning reaalse töö tegijat ei tunne keegi.

Eestil on suurepärased arhitektid, kes oskavad luua maailmatasemel kunsti. Nendegi peamine mure on suuremate välistellimuste puudumine. Maapiirkondade turismiettevõtjate murest ma isegi ei hakka rääkima. Siililegi on selge, et eestlasi nende jaoks lihtsalt ei jätku, külastama peab muulane.

Süsiniku sidumise propagandas on metsade kuulsus kasvanud üüratult kõrgeks. Tihti unustavad puude istutajad rääkimata, et metsast pole suurt lõppkasu, kui me ei suuda kasvavat puitu muuta materjaliks, mida hoida keskkonnas edasises kasutuses. Seda mitte tehes vabastab puit enamiku seotud süsinikku tagasi atmosfääri ja kliimavõitlus on olnud sama efektiivne kui Don Quijote võitlus tuuleveskitega.

Eesti riik saab tuua meie insenertehnilised puitmajasektori teadmised koos andekate kunstiinimestega miljonite silme alla. Kogu sektor ja inimesed on meil vinged, selles pole mul kahtlustki. Ehitame neile innovaatilise puidust hüppelaua.