6 veebruar 2013

Mul on piinlik

Reformierakonna eksfirma R-Hoolduse rahastamisartikli juures olevad endiste ja praeguste tipp-poliitikute sõnavõtud –  ei tea, ei mäleta, ei oska – kõnelevad enda eest, kuid Katariina Krjutškoval on ajakirjanikuna piinlik seda kirja panna.

Mõistan, et kõike ei saa mäletada. Alati ei saa kõigest rääkida. Aga ma ei mõista, miks tuuakse ulakate koolipoiste omadega sarnaseid vabandusi stiilis "koer sõi mu kodutöö ära".

Praegu on tõeohjad nendesamade endiste ja praeguste tipp-poliitikute käes. Kui nad kas või üheks päevaks kohtuksid, märgiksid üles, mida natukestki mäletavad VEB Fondist ja R-Hooldusest, võiks asjad selgemaks saada. Kui nad paluksid abi ka endistelt Eesti Panga töötajatelt ja Reformierakonna liikmetelt, võiks lõpuks tõenäoliselt saada üpris adekvaatse pildi juhtunust.

See võiks lihtsustada ka riigikogu uurimiskomisjoni tööd, kus rahvasaadikud maksumaksja raha eest jalgratast leiutavad. Tegelevad endiste kolleegide tegematajätmisetega. Ehkki nad võiksid samal ajal hoopis nuputada, mida teha näiteks noorte töötusest tingitud sotsiaalkriisiga.

Võimalik, et riigikohtu esimees, eurovolinik ja pangajuht ei saa praeguse ameti pärast tõtt rääkida. Kui selline olukord on tekkinud, võiksid nad riigimehelikult tõe välja selgitamise huvides ametist taanduda. Kui nad tõtt kardavad, siis kuidas saaksid nende praegused otsused lähtuda tõest.

Paistab, et VEB Fondi teema on justkui vana tuhandeharuline puu, kus igast toimetusest paar ajakirjanikku saeb eri oksi. Keegi ei tea, millisel oksal tõde istub. Sünnivad spekulatiivsed lood. Kui asjaosalistega rääkida, on õhk on piinlikkusest paks. Üksnes tõde rahustaks. 

Hetkel kuum