Eesti õigusruum puhastub vaid uute inimeste tulekuga

Viimased päevad on olnud tunnistajaks kahele murettekitavale sündmuste arengule meie õiguspoliitilises argielus. Esiteks, Äripäeva küsitletud tippreformierakondlased ei osanud öelda, kes rahastas nende endi poolt juhitud ettevõtet R-Hooldus ja kattis ühtlasi 1999. aasta valimiskulud. Mälu veab alt nii riigikohtu esimeest Märt Raski, eurovolinik Siim Kallast kui ka ekspankurit ja vastset Haapsalu aukodanikku Andres Lipstokki.

Teiseks, nagu kirjutab pikemalt tänane Äripäev, sai üks petturnotar aastaid kuritarvitada inimeste usaldust ja keeldub nüüdki ise ametist tagasi astumast. Ehkki ligi kümme aastat notarina töötanud Kristel Akerman võttis inimestelt alusetut tasu ja juba mullu mais peatati tema ametisolek notarina, ei saanud justiitsminister teda ametist tagandada, sest notar peidab end ametivõimude eest. Ministeerium tagandas ta lõpuks tagaselja, üleriigilise päevalehe veergudel; kümne päeva pärast peaks petturnotar olema lõpuks ametist prii.

Esmapilgul võivad need kaks sündmust näida täiesti erinevad, ent neid läbib üks oluline ühisjoon – rahva usaldus versus umbusaldus “süsteemi” suhtes. Kuigi notar vaatab igapäevaselt oma näoga lihtinimeste poole, riigikohtu esimees ei pea ennast väga tihti avalikkusele näitama ja eurovolinik on pigem see Eesti nägu, mis paistab muu maailma poolt vaadates, on nad ometi meile kõigile olulised inimesed, kelle iga sõna me tahame alati ja kahtlemata uskuda. Neist sõltub mitte ainult majanduse tõrgeteta toimimine, vaid rahva usaldus oma riigi kui õigusruumi vastu.

R-Hooldus oli 1999. aasta riigikogu valimistel suurim Reformierakonna toetaja 2,1 miljoni krooniga. Pärast valimisi tuli Reformierakond koos Isamaa ning Mõõdukatega võimule. Samal aastal müüdi R-Hooldus edasi Ahto Peetsole. Ühtlasi sõlmiti müümisel firma endiste juhatuse liikmete ja uue omaniku vahel konfidentsiaalsusleping, et R-Hoolduse raamatupidamisdokumente ei avaldata.

Nüüdseks on dokumendid kadunud, konfidentsiaalsuslepingu sisu ei tohi ilmselt keegi mäletada ja isegi pangaväljavõtted ei näita, kellelt ja kuhu liikus raha läbi firma, mille juhatuse liikmed olid Rask, Kallas ja Lipstok.

Kui kogu tõde ei tulegi päevavalgele ja keegi kohe oma halvenenud mälu tõttu riigimehelikult ametist tagasi ei astu, on ka ebasobiva kuvandiga rahvateenrite lubadus lahkuda pärast oma ametiaja lõppu õigem kui vanaviisi jätkamine. Parem pool muna kui tühi koor, ütleb rahvatarkus.

Kui lisaks peaministri poole suuga lubatud tagasitõmbumisele teeksid seda selgesõnaliselt ka Rask ja Kallas, saaks meie poliitmaastiku õigus- ja täitevvõimuharu viimaks ometi pilgu tulevikku suunata. Nii erakondade kui ka kohtusüsteemi etteotsa on hädasti vaja uusi nägusid. Meie riik on nii riigikohtu esimehe nägu kui ka iga notari nägu. Õnneks saab esimese ametiaeg varsti läbi ja loodame, et ka teise suhtes on õigusjumalanna lõpuks ikka õiglane.

Autor: 1185-aripaev