Vahetame väsinud poliitmägrad välja

Rootsi kogemusega Valdo Randperel on Krossist rohkem sära ja energiat, kuid selle kustutab valija jaoks tema kuulumine end avalikkusega suhtlemisel diskrediteerinud Reformierakonna nomenklatuuri.  Tartu linnapea Urmas Kruuse – no ei pakata energiast, pealegi meenutab nii olemiselt kui taustalt liiga palju noort peaministrit Andrus Ansipit, kes  – nii kummaline, kui see aasta-paar tagasi ei tundunud – on täna hoopis takistuseks uue tähe särama löömisel.

Sotside Tallinna linnapeakandidaat Andres Anvelti suhtes võiks kasutada väljendit „nunnu“, mis loob eeldused õrnema soo võitmiseks, kuid sisemist põlemist, entusiasmi napib.  Väikeseks lohutuseks, et tal on ses mõttes eelis erakonna liidri, korraliku koolipoisi Sven Mikseri ees, kes kahjuks kipub nagu Eesti korvpallurid jäämagi „lootustandvaks noormängijaks“.

Sotside kõige säravamaks ja energilisimaks meheks tõotab kujuneda Jevgeni Ossinovski, peaasi, et teda nüüd pikalt ääremaale ei unustataks. Sama kehtib ajalooliselt punast värvi mandri elanikest rohkem armastavate saarlaste südameid võitnud Hannes Hanso kohta.

Hardo Aasmäe määramine Tallinna linnapeakandidaadiks Vaba Tallinna Kodaniku poolt oli nagu Harry Taliga määramine Skype Eesti juhiks. Moodsa idufirmana poliitikasse tõsta tahtev organisatsioon ei täida eesmärki nõukogudeaegse tolmunud juhiga.

Energiat on üsna palju isal ja pojal Helmel Konservatiivsest Rahvaerekonnast, kuid õnneks on nad tüüpilised tühikargajad. Viimane asi, mida Eesti vajab, oleks tigedaks suletud riigiks saamine.

Ainus viimastel valimistel tõeliselt säranud ja lava oma energiaga täitnud Tallinna linnapeakandidaat oli Edgar Savisaar. Mees teadis, mida tahab, kellelt tahab ja mida selleks tegema peab. Müüs end ja oma toodet igati viie plussi vääriliselt, tekitades eelnevalt selle järele nõudluse, isegi defitsiidi. Nagu Apple.  Kuid tema selja taga on pink samuti lühike, järgmine ešelon Keskerakonnas jääb selle x-faktori osas vaeslapse rolli.

Ma saan aru, et on kerge öelda – tooge energiline inimene etteotsa. Kust sa neid poliitikas võtad? Eesti praegused ministrid on üsna suurel määral head professionaalsed juhid või selleks kasvamas, kuid mind ehmatab nende väsinud silmavaade. Ületöötamine, pidev stress ja pinge on oma jälge jätmas.  Fun’i, rõõmu oma tööst ei näe. Kust need karismaatilised järglased tuleksid? Eesti suured parteid on täis professionaalseid poliitikuid, kel puudub poliitikavälise töömehe elu kogemus ja kes on edutatud mitte värskete ideede ja juhtimisoskuste, vaid truualamliku südikuse ning ustavuse tõttu.

Just seetõttu julgeksin Eesti erakondadele soovitada rahvusvahelistumist. Tooge hea energiline juht sisse välismaalt. Alustaks väikselt, ei pea kohe erakonna juhiks panema. Näiteks mõne linna (Tallinn) meerikandidaat Skandinaaviast. Laske tal aasta-paariga eesti ja vene keel selgeks õppida, tehke kohalik elu selgeks (1,3miljoniline turg pole nii hoomamatu midagi, pealegi on inimesed eri riikides siiski olemuselt sarnased), ning pange ta toodet müüma. Häid ideid häälteks konverteerima.