Probleeme on alates euroala võlakriisist, mis muide on n-ö lahendusele lähemale liikunud ainult ajaliselt, kuni selliste uudisteni, et aeg-ajalt valmistub veidi teistsuguses võlakriisis vaevlev USA valitsus poliitilise patiseisu tõttu uksi kinni panema (või mõneks ajaks panebki). Samal ajal on aga investeerimiskeskkond liikunud tootlust otsides järk-järgult kõrgema riski suunas, mängides vingerpussi kõigile, kes on otsustanud isegi negatiivsete reaalintresside kontekstis ettevaatlikud olla ja portfellides tavalisest suuremat raha osakaalu hoida.

Teatud (riskantsete) varade hinnatõus on toimunud hoopis päris kenas kooskõlas sellega, kui lahked on olnud arenenud maailma keskpangad. Ei ole palju öelda, et see lahkus on kaasa toonud midagi, mida nimetatakse varahindade inflatsiooniks. Viimane protsess on viinud näiteks USA aktsiaturud tasemele, millelt päris agressiivselt enam osta ei tahaks.

Nüüd on küsimus, kuhu raha edaspidi liikuda võiks? Vastus võib olla kummaline – näiteks Euroopasse. Kuigi kriis Euroopas teatavasti kestab, sai majanduslangus euroalas käesoleva aasta teises kvartalis läbi. Reaalsusega tasapisi leppimine on mõnevõrra parandanud euroala riikide konkurentsivõimet ning nende jooksevkonto olukord on paranenud. Samuti on mitmed ettevaatavad indikaatorid euroalal kasvanud oodatust rohkem, viidates eriti läbi ostujuhtide indeksite, et vähemalt vahetu tuleviku suhtes ei olda enam päris üdini pessimistlikud.