Kolumn: Ettevõtja sobib ametnikuks küll

Korruptsioonivastane seadus ei keela ettevõtjal osalemast valla- või linnavolikogu töös ega piira üldjuhul nende töötamist avalikus sektoris. Küll aga tuleb seejuures järgida toimingupiiranguid, mis ametnikele on seatud.

Hiljuti juhtusin Viljandimaa päevalehest Sakala lugema intervjuud korruptsioonisüüteos kahtlustuse saanud kohaliku omavalitsuse ametnikuga. Kui ajakirjanik püüdis teada saada konkreetset tegu, milles ametnikku kahtlustatakse, vastas intervjueeritav, et… „laias plaanis on tekkinud küsimus, kas see, et üks inimene tegutseb korraga nii avalikus sektoris, mittetulundusühingutes kui eraettevõttes, on Eestis üldse võimalik.“

Olgugi, et konkreetsel juhul võib olla tegemist eneseõigustuseks antud vastusega ja siit ei tuleks järeldada, et vastaja on seaduse nõuetest ekslikult aru saanud, on sarnaseid mõtteid ettevõtluse ja avaliku teenistuse ühitamise võimalikkuse/võimatuse kohta väljendatud mitmel korral mujalgi.

Korruptsioonivastase seaduse eesmärk ei ole piirata tegevusvabadust, küll aga tagada avaliku halduse usaldusväärsus ning kõikide võrdne kohtlemine avalike ülesannete täitmisel. Selleks seatud toimingupiirangud ei kujuta endast midagi unikaalset ega ainult korruptsiooni ennetamisele omast. Keeld teha toiminguid või otsuseid iseenda või endaga seotud isikute suhtes; samuti enda või endaga seotud isikute majanduslikest huvidest lähtudes, on piirang, millist tunneb esindusõigus juba ammu. Seega kõlaks vastus eeltoodud Sakala ajakirjaniku usutletud ametnikule, et nendest keeldudest kinnipidamise korral on täiesti võimalik olukord, kus üks inimene tegutseb korraga nii avalikus sektoris, mittetulundusühingutes kui ka eraettevõttes.

Keeldudest ei pea mõistagi kinni pidama mitte üksnes ettevõtjast avaliku sektori ametiisik, vaid kõik, kes seda ametikohta täidavad. Kui ise ei tegele ettevõtlusega, võib ettevõtjaid olla sugulaste või tuttavate hulgas. Kõikidel inimestel on mingisuguseid huvisid, kuid keelatud on nende realiseerimine avalikku teenistust ära kasutades.

Kui on selge, et mõni plaanitav toiming puudutab toimingu teostajat ennast või temaga seotud isikut, tuleb tekkinud olukord konflikti vältimiseks anda lahendada vahetule juhile või kõnesoleva ametiisiku ametisse nimetanud organile, kes teeb vajaliku otsuse ise või annab selle teha kellelegi teisele. Ei ole õige anda toimingupiiranguga keelatud tehingu tegemist oma alluva ülesandeks või teha seda - olgugi, et vahetu juhi nõusolekul - ikkagi ise.

Mulle ei meenu praktikast ühtegi juhtumit, kus oleks eksitud toimingupiirangu vastu sel põhjusel, et samaväärsed, kuid seaduslikud lahendused olukorrale oleksid puudunud. Enamjaolt on rikkumised olnud seotud ikkagi omakasulise motiiviga.

Kui tõesti esineb objektiivne põhjus, mille kohaselt toimingupiirangu kohaldamine oleks ühes valla- või linnaasutuses avaliku huvi seisukohast ebamõistlik, tuleb teade toimingupiirangu kohaldamata jätmisest avalikustada vastava valla või linna veebilehel.

Laiemalt võttes on praktikas probleeme tekitanud ka ametiisikuks olemisest või selleks mitteolemisest aru saamine. Kui varasem korruptsioonivastase seaduse redaktsioon sidus ametiisikuks olemise (koos sellega ühtlasi ka korruptsioonisüüteo subjektiks olemise) pika ja lohiseva loeteluga kõikvõimalikest erinevatest ametikohtadest, siis praegu kehtiv seadus defineerib ametiisikut läbi tema täidetava funktsiooni.

Seega ametinimetus võib olla küll väga kõlav, kuid kui selle kandjal puudub avaliku ülesande täitmisel õigus või kohustus võtta ise vastu otsuseid või osaleda teistele isikutele õigusi ja kohustusi loovate otsuste või tehingute tegemisel, siis korruptsioonivastase seaduse tähenduses ei ole tegu ametiisikuga.

Ja vastupidi - ka spetsialist, kes on harjunud sellega, et tema otsustused mõjutavad vahetult tema enda tööd ja tegemisi, võib täita ajutiselt ja talle eneselegi märkamatult ametiisikule omaseid funktsioone ning eksimuse korral seega vastutada kui ametiisik. Nii võib juhtuda näiteks spetsialistiga, kes on asutuse töökorraldusest tulenevalt saanud ülesande juhendada praktikante, arvestada nende praktikal veedetud tunde ja kinnitada praktikaaruandeid. Enamasti ei märka tööandja siis juhtida töötaja tähelepanu ajutise ülesande täitmisega kaasnevale vastutuse suurenemisele.