Riigi kõige kallim tüli sai üllatava jätku

Juba viiendat aastat kestvas vaidluses on mängus väga suur raha. Tallinna Vesi hindab võidu korral Eesti riigi võimaliku kompensatsiooni suuruseks kuni 74 miljonit eurot saamata jäänud ja jäävaid tulusid. Samas kaotuse korral peab ettevõtte enda riskiks ligi 43 miljonit eurot. Neile summadele tuleb liita mõlema poole miljonitesse eurodesse küündivad kohtukulud.

Tänavu aasta alguses tekkis aga osapoolte vahel Maailmapanga alla kuuluvas vahekohtus vaidlus selle üle, millises ulatuses saavad pooled menetluse detaile avalikustada, sest Tallinna Vesi soovis avaldada väljavõtte vahekohtule esitatud materjalidest.

Riik kaebas, et veefirma esindajad on teinud nende vastu arbitraažimenetluse algusest alates agressiivset ja ühepoolset meediakampaaniat ning leidis, et väljavõtteid menetlusdokumentidest ei tohiks avalikustada.

Ehkki Tallinna Vee esindajate hinnangul pole nad säärast kampaaniat pidanud, ei tee seda praegu ega kavatse seda ka tulevikus teha, otsustasid asja menetlevad kohtunikud sellele vaatamata 12. mail tehtud 35-leheküljelise otsusega, et osapooled ei tohi avaldada protsessi ajal arbitraažimenetluse dokumente ning peavad piirduma meedias üksnes oma peamiste seisukohtade ja kohtuasja arengu kirjeldamisega.

Juured ulatuvad 15 aasta taha

Et kohtuasi pole lihtsamate killast, viitab ainuüksi see, et vaidluse juured küündivad tagasi 2001. aastasse, mil Tallinna Vesi erastati. Suur osa vaidlusest käibki Tallinna linna ja välisinvestori poolt 2001. aastal sõlmitud erastamislepingute tõlgendamise ümber. Erastamise korraldas toonase linnapea Jüri Mõisa linnavalitsus.

Mullu sügisel saatis Mõis enda sõnul vahekohtule ka kirja, milles kinnitas, et erastamisprotsess oli õiguspärane, kooskõlas tööstuse parimate praktikatega ja valitsuses tugevalt toetatud. Teiste seas edastas Mõisa kinnitusel talle erastamise järel õnnitlused toonane peaminister Mart Laar isiklikult.

Mõis on pettunud, et Eesti konkurentsiamet ja valitsus on õõnestanud erastamisega tehtud head tööd, takistades veefirmal teenuslepingu järgi tariife muuta. Ta andis mõista, et see oli Eesti jaoks väga positiivne investeeringute mudel ning on masendav, et õiguspäraselt ja läbipaistvalt loodud raamistikku nüüd ignoreeritakse.

„Ma täpselt ei teagi, mis nad seal jamavad, aga ma väga imestaks, kui riik sealt kolki ei saa – see oleks äärmiselt kummaline,“ rääkis ta. „Mulle emotsionaalselt tundub, et Tallinna Vesi seda protsessi kuidagi kaotada ei saa ja kui riik oleks kompromissivalmis, siis minu hinnangul see Tallinna Vee taha küll ei jää. Nad peavad nagu sundseisus Eesti riigile kahju tegema. Aga mis sa teed. Ja samas mulle tundub, et Eesti riik ka kaotust ei ole nõus tunnistama. Võib olla on selline igavene kohtuskäik. Ma seda ei arva, et ühele pannakse vastu hambaid ja teine maksab kinni ja minnakse edasi. Sellist mustvalget varianti seal ei usu.“

Tüli taga on krõbe hind

Mõis meenutas, et erastamise ajal sai algselt kokku lepitud, et vee hind jääb alati linna kinnitada ning hind peaks jääma kusagile Helsingi ning Riia vee hinna vahele. Just liialt soolane vee hind ja liialt suured kasumid on aga olnud algusest peale peamine, mida riik on veefirmale ette heitnud.

„Teisest küljest, mida kõrgem hind, seda rohkem saab reoveetrasse panna,“ rääkis Mõis. „Tallinna, nagu ka paljude teiste nõukogudeaegsete linnade, eripära on ju see, et mitmel linnaosal ei olnud siis mingisugust kanalisatsiooni.“

Ka ei pidanud eksmeer vastaspoole juttu börsifirma liiga suurtest kasumitest millekski. Ta selgitas, et asjaga seotud lepingute maht koos kõikide lisadega küündib enam kui saja tuhande leheküljeni ning soovi korral võib ükskõik kes sealt endale meelepärast puntki kohtus protsessima hakata.

„Ma olen rääkinud mitme vastaspoole advokaadiga, kes kutsusid mind enda paati. Nad hakkasid mulle rääkima, et Tallinna Vesi saab ülikasumeid,“ meenutas Mõis. „Ma ütlesin, et minge ostke aktsiaid siis börsilt, kui teile tundub, et ülikasumeid saab. Siis vaatasid nad mulle juhmi näoga otsa, millest mina lugesin välja, et nemad oma ülikasumeid ei saa mitte aktsiatõusust, vaid advokaaditundidest, mis sealt tulevad.“

Mõis: protsess pole poliitiline

Olgugi, et nii mõnigi Äripäevaga suhelnud allikas on pidanud protsessi politiseerituks – Tallinna Vee suurosanik on Tallinna linn, mida omakorda juhib opositsioonipartei, siis Mõisa hinnangul pole need jutud tõsiseltvõetavad. Pigem paistavad tema sõnul kogu loo tagant konkurentsiameti kõrvad.

„Mulle paistabki praegu niimoodi, et see on mingi ametniku ignorants, kes ei ole võimeline nägema suurt pilti või ei pea ta seda oma tööülesandeks,“ vihjas Mõis. „Kui mina vanasti olin Savisaare Ühistupanga kriitik, siis pärast seda, kui nad Estonian Airi tegid, on Savisaar kullatükk selle jama kõrval. Tallinna Veega on täpselt sama asi.“

Äripäeval puudub leheruum, et hakata kõiki kohtuvaidluse detaile lahkama, ent sellele vaatamata tekib kõrvaltvaatajal küsimus, miks ei võinuks oodata Tallinna Veega varasema lepingu lõpuni, seda enam, et tariif sõltus peamiselt aastasest inflatsioonist. Nõnda andnuks ehk vältida tohutuid kohtukulusid ja kahjunõudeid, millesarnaseid võib riigi ajaloos vaid näppudel kokku lugeda.

Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots ütles selle peale, et konkurentsiamet saab oma tegevuses lähtuda vaid kehtivatest seadustest ning ei saa kooskõlastada ettevõtte taotlust, mis ei vasta seadusele.

„Tegemist on selgelt monopoolse seisundi kuritarvitamisega, kus praegune vee hind ei ole kulupõhine ning tarbija maksab liigselt,“ ütles ta. „Inflatsioon on olnud madal viimase paari aasta jooksul. Varasemalt oli inflatsioonil oluline mõju ning niigi ebaõiglane tariif suurenes inflatsiooni võrra veelgi. Ametil ei ole võimalik seadusele mittevastavat taotlust kooskõlastada.“

Ots ei nõustunud ka kriitikaga, et tariifivaidlus annab põntsu riigi mainele välisinvestorite silmis. Ta rõhutas, et tegemist on turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega, mida riik, eriti Euroopa Liidu liikmesriik ei saa lubada. Ta lisas, et Tallinna Vesi on monopoolne ettevõte, kes peab müüma teenust kulupõhise hinnaga, olenemata sellest, kas ta on börsil noteeritud või mitte, ja konkurentsiamet on kohustatud kõiki ettevõtteid, olenemata nende omandivormist, võrdselt kohtlema.

Otsale sekundeeris tariifivaidluses Eesti riiki esindav justiitsministeeriumi asekantsleri nõunik Kristiina Rebane, kelle hinnangul näitab see kohtuasi, et Eestis on kõik seaduse ees võrdsed ja Eesti on õigusriik. „Tallinna Vesi ei saa nõuda endale erandit, mida erastamisel kokku ei lepitud,“ ütles ta. „Eesti täidab kõiki endale võetud kohustusi ning eeldab, et ka Eestisse investeerivad ettevõtted käituvad samamoodi. Nii Eesti kohtute kui ka rahvusvahelise vahekohtu erapooletuses ei ole alust kahelda ning Tallinna Vee kaotus tähendaks vaid seda, et Tallinna Vee süüdistustel ei olnud alust.“

Kui Jüri Mõis ei usu, et veefirma vaidluses riigile alla jääb, siis ka siin on Rebane vastupidisel seisukohal. „Riigi positsioon vaidluses on tugev, seda nii siseriiklikus kui ka vahekohtus,“ kinnitas ta. „Seda on kinnitanud siseriiklikult ka Tallinna halduskohtu möödunud aasta otsus, millega kohus jättis õiguse konkurentsiametile.“

Monopolide ohjeldamise seadus

On neidki, kelle hinnangul on kurja juur aastate eest IRLi juhtivpoliitikute Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaheri eestvedamisel vastu võetud nn monopolide ohjeldamise seadus, kus üks sihtmärk on olnud just Tallinna Vesi. Rebane lükkas need väited ümber.

„Seadus ei olnud kuidagi suunatud Tallinna Vee vastu, vaid selle eesmärk oli korrastada nii kaugkütte kui ka vee sektorit ning tagada professionaalne järelevalve tariifide üle,“ rääkis Rebane. „Võib väita, et seadus on täitnud kuue aasta jooksul eesmärgid: soojustarbijate hinnad on langenud ja vee hindade puhul on tagatud kulupõhisus.“

Äripäev pakkus lugudes toodud väidete kommenteerimiseks sõna ja ka Tallinna Vee esindajatele, kes sellest võimalusest loobusid. „Meil ei ole juba esitatud seisukohtadele, mis on välja toodud meie börsiteadetes, midagi lisada,“ märkis Tallinna Vee finantsjuht Riina Käi. „Börsiteadetes antud seisukohtades muutusi toimunud ei ole. Samuti ei ole mul võimalik kommenteerida kuidagi vahekohtu otsuse tagamaid, kuna lõplike kaalutluste kohta saavad vastuseid jagada vaid nad ise.“

Ei Tallinna Vesi ega Eesti riik soovinud seniseid kohtukulusid avaldada.

KOMMENTAAR

Tallinna Vesi ei ole esitanud mitte ühtegi fakti Kristiina Rebane, tariifivaidluses Eesti riiki esindav justiitsministeeriumi asekantsleri nõunik

AS Tallinna Vesi (ASTV) on aastaid kõnelenud lugu sellest, kuidas riik rikub välisinvestoriga 2001. aastal sõlmitud ASTV erastamislepingut. Loodud legendi kohaselt sekkus riik erastamislepingu tingimustesse 2010. aastal ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadust muutes. Ettevõte ei ole oma loo tõendamiseks esitanud mitte ühtegi fakti ega õiglast ülevaadet erastamislepingu tingimustest, mis seda lugu toetaksid.Tegelikkuses kehtis juba enne ASTV erastamist ning erastamise ajal ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadus, mis lubas vee-ettevõtjal teenida ainult põhjendatud tulukust. See tähendab seda, et vee-ettevõtete kasumlikkus oli juba 2001. aastal reguleeritud, nagu seda tehakse kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. ASTV erastamise ajal olid vee-ettevõtted valdavalt kohalike omavalitsuste omanduses ning samas ka nende endi reguleeritud. ASTV erastamise otsustas ja korraldas ettevõtte omanik, Tallinna linn. Eesti Vabariik ega valitsus ettevõtte erastamises ei osalenud.2010. aastal otsustas riigikogu anda kõigi veeteenuste hindade reguleerimine sarnaselt teiste üldhuviteenustega (maagaasi ja elektrienergia jaotusvõrguteenus) üle ühele kesksele riiklikule regulaatorile, konkurentsiametile. Selle muudatuse vajadusele olid juba alates 2005. aastast tähelepanu juhtinud riigikontroll ja kaks järjestikust õiguskantslerit (Allar Jõks ning Indrek Teder). Keskkonnaministeeriumi 2007. aasta tööplaanis oli vastav seadusemuudatus ka juba sees, kuid paraku ei jõudnud eelnõu tol hetkel riigikoguni. Keskkonnaministeerium esitas eelnõu 2009. aastal ministeeriumidele kooskõlastamiseks ning see liideti 2010. aastal riigikogu algatatud eelnõuga. Keskkonnaministeeriumi algatus oli apoliitiline ning lähtus objektiivsest analüüsist vee hindade senise järelevalve puudulikkuse kohta.Sisuliselt lahutati 2010. seaduse muudatusega vee-ettevõtte omanikud (KOV) ja vee hinda reguleeriv organ, kuna vee-ettevõtte omanikul on vee hinda kehtestades ilmselt teistsugused kaalutlused kui sõltumatul regulaatoril. Juba 2000. ja 2001. aastal seaduses kehtinud põhimõte, et vee-ettevõte võib teenida vaid põhjendatud tulukust, jäi edasi kehtima, selles midagi ei muutunud.Justiitsministeerium on koos riiki vahekohtumenetluses esindavate advokaatidega põhjalikult analüüsinud Tallinna linna ja välisinvestori poolt 2001. aastal sõlmitud erastamislepinguid. Lepingutes on expressis verbis kirjas, et vee hinda reguleeriv organ võib muutuda ning et ettevõte kohustub täitma kõiki Eesti Vabariigis kehtivaid ja tulevikus kehtima hakkavaid seadusi. Lepingus on selgelt kirjas, et ettevõte kannab ise võimalike tuleviku seaduse muudatuste riski. Tallinna linn ja iseäranis Eesti Vabariik ei ole andnud välisinvestorile lubadust kanda omal kulul tulevaste õigusruumi muudatuste riski.Konkurentsiameti tegevus vee hinna kooskõlastamisel lähtub kehtivast ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadusest. Vee hinnaregulatsiooni eesmärgiks on tagada kulupõhine, objektiivsele majandusarvestusele tuginev vee hind. Ükski tarbija ei peaks tarbevee eest maksma rohkem, kui on selle teenuse osutamise tegelik kulu pluss põhjendatud tulukus. Põhjendatud tulukus on Euroopas, sh ASTV välisinvestori emaettevõtte asukohas, Ühendkuningriikides levinud kontseptsioon, mille kohaselt ei tohi see ületada ettevõtte kapitalikulu, mis ASTV puhul on ca 8%. ASTV aga teenib sellega võrreldes kaks korda suuremat kasumit ning nõuab Konkurentsiametilt hinna kooskõlastamist, mis võimaldaks teenida veelgi rohkem.ASTV viidatud teenuslepingut on mitu korda pärast selle allkirjastamist 2001. aastal muudetud. Lepingu erastamise aegne versioon nägi ette, et vee tariifid kuuluvad ümbervaatamisele iga viie aasta tagant. Erastamisel ei lepitud kokku kindlates tariifides lepingu tähtaja lõpuni. Seega praegu kehtiv lepingu redaktsioon ei ole sama, mis kehtis erastamisel. Vee hinna fikseerimine lepingus ilma objektiivse kulupõhise majandusanalüüsita ei ole kooskõlas kehtiva ega erastamise ajal kehtinud seadusega.