Unusta kaevandajad – kullavoofirmad pakuvad stabiilsemat tulu

Kulda suhtuvad investorid kahetiselt – ühed ei pea seda õigeks investeerimisobjektiks, kuna see ei anna mingit rahavoogu ehk selle pealt ei saa teenida dividende, kuid teised peavad kulda oluliseks raha väärtuse hoidjaks, sest ajalooliselt on kulla hind liikunud inflatsiooniga samas tempos. Kuld kui väärtuse hoidja meeldib investoritele eriti kõrge inflatsiooni või madalate intressimäärade ajal.

Kullafirmade aktsiad on üks viis, kuidas kullale panustada. Siin on valida kahe variandi vahel – kas otse kullakaevandusfirmad või siis kaevandusfirmasid finantseerivad ettevõtted. Sarnaselt naftafirmade ja teistele maavarasid kaevandavate firmadega teenivad kullakaevandajad suuremat kasumit siis, kui kulla hind tõuseb, ning võivad kahjumisse langeda siis, kui kulla hind langeb kaevandamise kasumilävest allapoole või selle lähedale. Nii on olemuslikult kulda ja teisi väärismetalle kaevandavad firmad oma kasumi teenimises väga tsüklilised.

Kuid on olemas ka sellised firmad, mis maksavad raha kulla kaevandajatele ette ning mõne aja pärast saavad kulda nendelt firmadelt turuhinnast madalamalt. See vähendab nende firmade tsüklilisust oluliselt. Neid nimetatakse kullavoo- (gold streaming) firmadeks või lihtsalt litsentsitasu- (royalty) firmadeks.

Litsentsitasufirma Royal Gold toob oma esitluses välja, et tema käive töötaja kohta on suurem kui 497 S&P 500 indeksisse kuuluval firmal. Royal Goldi 2017. aasta käive oli peaaegu 441 miljonit dollarit ning 23 töötaja juures tegi see ühe töötaja kohta 19,2 miljonit dollarit. Võrdluseks toob firma välja, et Alphabet (Google’i emafirma) teeb töötaja kohta 1,3 miljonit dollarit käivet aastas ning Apple 2 miljonit dollarit. Siiski peab ütlema, et Royal Goldi ärimudel on hoopis teine kui nimetatud tehnoloogiafirmadel. Seega peaks Royal Goldi võrdlema oma tööstusharusse kuuluvate ettevõtetega ning siin on numbrid juba üpris sarnased.

Kolm suurt riski

Kullavoofirmade puhul tasub rääkida ka riskidest. Üks riske on see, et mõni algusjärgus kaevandus satub probleemidesse ning sealt ei hakkagi metalli tulema. Kullavoofirmad üritavad hoolika analüüsiga sellisesse olukorda sattumist vältida, nii et üldiselt keskendutakse hea kvaliteedi ning kõrge kasumimarginaaliga kaevanduste rahastamisele.

Mõnel kullavoo firmal on siiski suhteliselt palju investeeringuid tehtud kaevanduseelses järgus olevatesse kaevandustesse. Näiteks Royal Goldil on portfellis 192 investeeringut, millest vaid 39 on tegutsevad kaevandused. Lisaks on 22 kaevandust, mis on arendusfaasi esimeses järgus, ning ülejäänud investeeringud on tehtud eelarendusfaasis olevatesse potentsiaalsetesse kaevandustesse. See tähendab esialgu kõrgemat riski, kuid hiljem potentsiaalselt suuremat tulu.

Teine risk on rahastusallikate leidmise küsimus. Kuna nad annavad kaevandajatele raha suhteliselt pikaks ajaks, siis proovivad nad pikkade pangalaenudega ning pikaajaliste võlakirjade väljastamisega enda jaoks rahapuhvri tagada. Nad võivad endale raha juurde tekitada ka aktsiate emiteerimisega, nii et olemasolevate aktsionäride osalust lahjendatakse. Seda tuleb siiski harvem ette. Nii on kullavoofirmade puhul oluline, et neil oleks võimalus kaasata likviidseid vahendeid, kui on vaja ära kasutada turul tekkivaid soodsaid olukordi mõne hea kullavoolepingu sõlmimiseks.

Kolmas riskikoht on kulla hind, mille kõikumine paneb kõikuma ka kõik kullaga seotud ettevõtete aktsiad. Kuigi kullavoofirmad ei tegele otseselt kaevandamisega, siis tuleviku turuhinda arvestades hakkavad investorid kulla hinna muutudes ümber hindama ka kullavoofirmade tuleviku rahavoogu.