Unusta kaevandajad – kullavoofirmad pakuvad stabiilsemat tulu

Kulda suhtuvad investorid kahetiselt – ühed ei pea seda õigeks investeerimisobjektiks, kuna see ei anna mingit rahavoogu ehk selle pealt ei saa teenida dividende, kuid teised peavad kulda oluliseks raha väärtuse hoidjaks, sest ajalooliselt on kulla hind liikunud inflatsiooniga samas tempos. Kuld kui väärtuse hoidja meeldib investoritele eriti kõrge inflatsiooni või madalate intressimäärade ajal.

Kullafirmade aktsiad on üks viis, kuidas kullale panustada. Siin on valida kahe variandi vahel – kas otse kullakaevandusfirmad või siis kaevandusfirmasid finantseerivad ettevõtted. Sarnaselt naftafirmade ja teistele maavarasid kaevandavate firmadega teenivad kullakaevandajad suuremat kasumit siis, kui kulla hind tõuseb, ning võivad kahjumisse langeda siis, kui kulla hind langeb kaevandamise kasumilävest allapoole või selle lähedale. Nii on olemuslikult kulda ja teisi väärismetalle kaevandavad firmad oma kasumi teenimises väga tsüklilised.

Kuid on olemas ka sellised firmad, mis maksavad raha kulla kaevandajatele ette ning mõne aja pärast saavad kulda nendelt firmadelt turuhinnast madalamalt. See vähendab nende firmade tsüklilisust oluliselt. Neid nimetatakse kullavoo- (gold streaming) firmadeks või lihtsalt litsentsitasu- (royalty) firmadeks.

Kulla litsentsitasude ettevõtted on sisuliselt kullakaevanduste rahastajad. Uute kaevanduste rajamisel ning olemasolevate laiendamisel on tarvis teha kapitalimahukaid investeeringuid. Selle jaoks on kaevandusfirmadel tihti keeruline pangalaenu saada ning siin tulevad appi litsentsitasufirmad.

Sellise finantseerimise eest saab finantseerija vastavalt eraldi sõlmitud lepingule kahte tüüpi litsentsitasu: 1) litsentsitasu kogu selle koguse pealt, mida üks kaevandus toodab, või 2) ta saab õigused konkreetsele väärismetallikogusele (siit ka väljend stream), mille hind on fikseeritud turuhinnast madalamal.  

Finantseerimine tuleb väiksemate piirangutega, kui kullakaevandusfirmad pangast raha saamiseks peavad järgima. Seetõttu soovivad paljud kullakaevandusfirmad selliste finantseerimisfirmadega koostööd teha. Kaevandusfirma saab lihtsamalt rahastust kaevandustegevuse alustamiseks või laiendamiseks ning finantseerimisettevõte saab kindla koguse väärismetalli turuhinnast madalama hinnaga. Selline allahindlus võib olla isegi kuni 75%, sõltuvalt kulla turuhinnast. Nii saab finantseerimisettevõte stabiilse rahavoo ning seda korraliku kasumimarginaali juures.

Sellised kulla litsentsitasuettevõtted saavad investoritele maksta ka korralikku dividendi. Viimase viie aasta jooksul on nelja suurima kulla litsentsitasuettevõtete dividendid kasvanud keskmiselt 15% aastas, samal ajal kui S&P 500 indeksisse kuuluvate ettevõtete puhul on see olnud 10%. Näiteks Franco Nevada puhul oli 2017. aasta näol tegemist kümnenda järjestikuse dividendikasvuaastaga alates sellest, kui firma börsile läks.

Kaevandusi finantseerivatel firmadel on teatud aspektides riskid kindlasti väiksemad kui kaevandusega tegelevatel firmadel. Esiteks ei pea nad muretsema kaevanduse töölehakkamise riskide pärast ega ehitama vastavat infrastruktuuri. Teiseks ei pea nad muretsema kaevanduse igapäevase hea toimimise pärast, sh ei pea nad tegelema kaevanduse tööjõuküsimustega.

Näiteks Wheaton Precious Metalsil on vaid 30 töötajat, mis teeb käibeks ühe töötaja kohta 24 miljonit dollarit aastas. Samal ajal on suurel kaevandajal Newmontil on ligikaudu 30 000 töötajat ning käive töötaja kohta on 678 000 dollarit aastas, Barrick Goldil 748 000 dollarit aastas.

Litsentsitasufirma Royal Gold toob oma esitluses välja, et tema käive töötaja kohta on suurem kui 497 S&P 500 indeksisse kuuluval firmal. Royal Goldi 2017. aasta käive oli peaaegu 441 miljonit dollarit ning 23 töötaja juures tegi see ühe töötaja kohta 19,2 miljonit dollarit. Võrdluseks toob firma välja, et Alphabet (Google’i emafirma) teeb töötaja kohta 1,3 miljonit dollarit käivet aastas ning Apple 2 miljonit dollarit. Siiski peab ütlema, et Royal Goldi ärimudel on hoopis teine kui nimetatud tehnoloogiafirmadel. Seega peaks Royal Goldi võrdlema oma tööstusharusse kuuluvate ettevõtetega ning siin on numbrid juba üpris sarnased.

Kullavoofirmade puhul tasub rääkida ka riskidest. Üks riske on see, et mõni algusjärgus kaevandus satub probleemidesse ning sealt ei hakkagi metalli tulema. Kullavoofirmad üritavad hoolika analüüsiga sellisesse olukorda sattumist vältida, nii et üldiselt keskendutakse hea kvaliteedi ning kõrge kasumimarginaaliga kaevanduste rahastamisele.

Mõnel kullavoo firmal on siiski suhteliselt palju investeeringuid tehtud kaevanduseelses järgus olevatesse kaevandustesse. Näiteks Royal Goldil on portfellis 192 investeeringut, millest vaid 39 on tegutsevad kaevandused. Lisaks on 22 kaevandust, mis on arendusfaasi esimeses järgus, ning ülejäänud investeeringud on tehtud eelarendusfaasis olevatesse potentsiaalsetesse kaevandustesse. See tähendab esialgu kõrgemat riski, kuid hiljem potentsiaalselt suuremat tulu.

Teine risk on rahastusallikate leidmise küsimus. Kuna nad annavad kaevandajatele raha suhteliselt pikaks ajaks, siis proovivad nad pikkade pangalaenudega ning pikaajaliste võlakirjade väljastamisega enda jaoks rahapuhvri tagada. Nad võivad endale raha juurde tekitada ka aktsiate emiteerimisega, nii et olemasolevate aktsionäride osalust lahjendatakse. Seda tuleb siiski harvem ette. Nii on kullavoofirmade puhul oluline, et neil oleks võimalus kaasata likviidseid vahendeid, kui on vaja ära kasutada turul tekkivaid soodsaid olukordi mõne hea kullavoolepingu sõlmimiseks.

Kolmas riskikoht on kulla hind, mille kõikumine paneb kõikuma ka kõik kullaga seotud ettevõtete aktsiad. Kuigi kullavoofirmad ei tegele otseselt kaevandamisega, siis tuleviku turuhinda arvestades hakkavad investorid kulla hinna muutudes ümber hindama ka kullavoofirmade tuleviku rahavoogu.