1970: plaanimajanduse kümnend

Plaan tuli, nui neljaks, täis saada, ent suhteliselt madala tööviljakuse tõttu oli pidevalt kasvavat plaani teinekord vägagi raske täita ja seepärast võeti appi juurdekirjutused – paber, teadagi, kannatab kõike.

Kohaliku tööstuse endine minister Viljar Veskiväli on meenutanud, kuidas üks tootejupp kahe eest kirja läks. Ja Eesti Geoloogiakeskuse endine vanemgeoloog Mall Orru, kes aastatel 1972-1987 osales Eesti turbasoode suuremahulises uurimisprojektis, on meenutanud, miks nad olid sunnitud välitöödel mõtlema välja juurdekirjutuse skeeme.

Viljar Veskiväli: „Kuna tootmiskoondis Norma oli just hakanud arendama rulliga ohutusrihmade tootmist ja peal olid plaanid ning kasvutempod, otsustas ministeerium anda osa detailide tootmise briketitootjatele. Nemad vajasid ju ka põhitootmise kõrvale midagi, et abitootmise mahtusid täita. Tegelikult käis see värk nii, et ohutusrihmade detailide toodang võeti kahekordselt arvele. Kõigepealt täitis plaani detailide tootja ja siis andis ta need detailid Normale, mis pani need teist korda, nüüd juba oma plaani. Sest kogu aeg oli vaja kasvutempot näidata.“

Mall Orru: „Suvel käisid meil puuripoistena tööl keskkooliõpilased. Töö oli raske, tuli pikki maid marssida, rasked seljakotid seljas. Kuna ametliku tariifi kohaselt sai puurimise eest maksta vaid kopikaid, pidime kombineerima. Nõukogude ajal oli selline mõiste nagu ajutine ehitis. Igas välibaasis näiteks oli ette nähtud väljakäik. Me muidugi „ehitasime“ kahekohalised kempsud, sest kahekohalise ehitamine oli kallim. Teine asi, mida me soodes palju „ehitasime“, olid ülekäigusillad jõgede peale. Ja sildadele tegime veel mõlemale poole käsipuud ka. Plaaniosakonna proua jäi mõttesse ja küsis: ma saan aru, et te teete sildu, aga et te teete neile veel ka käsipuud? Ma vastasin, et meil kõigil on väheke tasakaaluhäireid ja seepärast on vaja käsipuid. Hiljem tegime neile „ehitistele“ mahakandmise aktid ja tänu sellele saime poistele maksta korraliku palga.“