Restoranitest: rannahoone restoran on Pärnu pärl

Juba restorani asukoht on omaette väärtus. Mereni napilt mõnisada meetrit, kuid rannamelust mõõdukalt haljastusega eraldatud ja ka linna poolt tulles jätab kõrgete puude vahele peitunud funkstiilis hoone tagasitõmbunult omaette oleva mulje.

Rannahotelli restoranil on kaks nägu. Üks on suvine ja pööratud mere poole – merepoolsel küljel on tõenäoselt Pärnu kauneim restoraniterrass. Stiilselt kaunis on ka restorani avarate akendega söögisaal – jätkub ju terrassiilma vaid mõneks nädalaks.

Nii söögisaali kui ka kogu hotelli interjööri on korduvalt uuendatud, kuid õnneks alati selle ajaloolist funktsionalistlikku stiili järgides ja säilitades viited eelmise sajandi kolmekümnendate aastate glamuurile. Juba 18. juunil 1937, päev pärast hotelli avamist, kus osales ka president, kirjutas ajaleht Postimees: “Hotelli sisustus ja tubade jaotus on wäga maitsekas ja lihtne”. Maitsekas ja lihtne on see (pärast viimaseid restaureerimisi) siiani.

Restorani päevane ja õhtune menüü on erinevad, täies ilus ja võlus avaneb see alles õhtul. Kusagil kolme aasta eest jõudis Rannahotelli restoran peakokk Herkki Ruubeli käe all Eesti tippude hulka. Aasta algusest on köögis aga kaksikvõim, peakokkadeks Sören Mäesalu ja Mait Lohu. Varasemast kursist pole kõrvale pööratud, edasi elavad rõhutatult kohalik tooraine ning ühe ja sama tooraine kasutamine eri vormides ja tekstuurides.

Eriti tuleb see välja dessertides. Ainuüksi nimetustest saab aimu, mida kokad taotlevad: vaarikas seitsmel viisil, rabarber viiel viisil. Või šokolaad ja sõstar, kus nii šokolaad kui ka sõstar esinevad päris mitmel viisil: sõstar musta, punase ja valgena, tervest marjast kuni õrna läbipaistva tarretiseni, ja šokolaadilgi on värve ja vorme mitu.

Kohaliku tooraine avastuste ja taasavastuste hulgas on kasemahl, millest tehtud siirupjas kaste täiendab kammkarpe, kuusevõrsed ja luuüdi böfi täiendusena, pirnisiider kohakala koorekastme maitsestajana. Kohati on tolmu, vahtude, krõpsude ja geelide tulevärk nii võimas, et kõiki detaile ei jõua teenindaja vuristavast esitlusest haaratagi. Menüü aga ei aita, see on napp ja piirdub kargelt ainult tooraine nimetamisega.

Maitsed aga kaduma ei läinud, detailid olid paigas, igal oma roll. Ainus, kus ilu prevaleeris sisu ehk toitvuse üle oli ainus taimne pearoog nimega “Peenar”. Kuigi imeilus, oli ta nii oma mahult kui ka toitvuselt kusagil eel- ja pearoa vahepeal: veidi petersellijuurekreemi, veidi leivapuru “mullaks”, millel “kasvamas” köögiviljad ja mida niisutas vadaku-koorekaste. Kõhu sai täis, aga pidi kõvasti leiba, saia ja karaskit kõrvale sööma. Mis olid aga väga maitsvad ja mille juurde käis kolme sorti või ning eriliselt intensiivse maitsega pasteet.

Teenindajad kandsid kõik rinnas silti, millel lisaks nimele kirjas ka see, et tegemist on õpilasega. Sellele vaatamata oli teenindus esimesest hetkest alates väga professionaalne. Juhtusime olema kapriissed külalised: kuna ilm oli väga kuum, ei sobinud meile ei üks ega teine laud. Rahulikult manööverdades leiti laud täisvilus. Õhtusöögi jooksul jaksas teenindaja meiega suhelda ka muudel teemadel kui söök ja jook, mistõttu pidin kommenteerima, et tema küll õpilane ei ole. Neiu ainult muigas kergelt – mine võtta kinni, kas oli meelitatud või olin tõde tabanud.