Merit Pärnpuu • 2. märts kell 15:51

"Tahan tingimata endast jälge maha jätta"

Tulevasel andmeteadlasel on kavas tulla ka paariks aastaks Eestisse, siis kui doktorikraad kaitstud.  

USAs Bostoni ülikooli doktoriõppe programmis andmeteadlaseks õppiv Kertu Tenso (26) on segu auahnusest, töökusest ja järjekindlusest. Ta näeb vaeva, et kaitsta nelja aasta pärast edukalt doktorikraadi andmeteaduste valdkonnas, mida teadjamad on nimetanud 21. sajandi hädavajalikuks kirjaoskuseks. Ta peab enda missiooniks tuletada tervishoiusüsteemist väljuvast info virrvarrist midagi loogilist ja ühiskonnale kasulikku, kirjutab 3. märtsil Äripäeva tellijatele ilmuv eriväljaanne Koolilõpp ja praktika.

Kirjelda oma haridusteed. Kust tekkis mõte minna õppima Pariisi?

Minu kõrghariduse teekond algas Tartu ülikoolis, kus õppisin riigiteadusi ja ajalugu. Pärast Tartu ülikooli cum laude lõpetamist oli selge, et tahan end rohkem proovile panna ja haridusteed jätkata välismaal. Toona mõtlesin, et tahan kindlasti jääda Euroopasse. Kandideerisin siis nii Suurbritannia kui ka Prantsusmaa ülikoolidesse ja lõpuks otsustasin Sciences Po kasuks. Õppisin seal humanitaarabi ja globaalset tervishoiusüsteemi. Otsustasin Sciences Po kasuks, kuna tegu on Euroopas väga tuntud ülikooliga, kuid osaliselt ka seetõttu, et Pariisis elamine tundus vinge kogemus. Ja seda see ka oli. Pärast Pariisi liikusin ma edasi juba teisele poole ookeani ja tulin Bostonisse. Omandan praegu Bostoni ülikoolis doktorikraadi. Mu doktorikraad on rahvatervishoiu uuringute erialal ning mu teadustöö keskendub tervishoiuökonoomikale ja kvantitatiivsetele uuringumeetoditele.

Kertu Tenso, Bostoni ülikooli doktorant

Arvestades seda, et tavaliselt maksavad inimesed sadu tuhandeid dollareid USAs hariduse eest, on siin tasuta ning lausa palgaga hariduse saamine justkui lotovõit.

Mis hetkest said aru, et tahadki välismaale jääda?

Välismaale mineku mõtted olid mul juba keskkooli lõpus, kuid ma usun, et tõsisemalt hakkasin selle peale mõtlema bakalaureuseõppe lõpus. Mu huvid olid lihtsalt sellised, et mul poleks olnud Eestis võimalik karjääri teha. Ning mind ikka miski kiskus üha kõrgemale ja kaugemale.

Mulle tundub, et Eestit Sa unustanud ei ole, sest teed korrespondenditööd. Millega veel kavatsed tulevikus Eesti ellu panustada?

Jah, ma olen mõned artiklid kirjutanud ning üritan ka alati välismaal elades välismaa sõpradele ja tuttavatele Eestit tutvustada. Näiteks Eesti 100. aastapäeval korraldasin ma Pariisis suure Eesti-teemalise peo, kus pakkusin kõiksugu Eesti sööki ja jooki, mängisime Eesti mänge ning laulsime isegi Eesti hümni. Nii mõnedki mu tuttavad on naljatanud, et ma olen justkui nagu Eesti suursaadik, alati Eestit esindamas ja tutvustamas. Tulevikus soovin Eesti ellu panustada ka oma teadustööga.

Mis on välismaal õppimise/töötamise võlu ja valu?

Pigem näen siiski peamiselt võlu selle juures. Ameerika Ühendriikide ülikoolid tõmbavad üle maailma talente kokku, nii et ma tõesti tunnen, et saan maailma tippudega koos töötada, mis on iseenesest juba väga premeeriv kogemus. Ma ütleks ka seda, et välismaal elamine on huvitav ja rikastav kogemus. Ma olen oma elu jooksul kuues riigis õppinud ja praktikat teinus ning iga kogemus on mind palju kasvatanud ja silmaringi laiendanud. Isegi negatiivsed kogemused on mind palju õpetanud, nii et ma ei kahetse midagi. Kõige suurem valu on kindlasti eemalolek perest ja sõpradest. Vanemate ja vennaga on meil Facebookis grupp, kus saadame pilte ja kirjutame igapäevaelust. Sõpradega on ka võrdlemisi lihtne kontakti hoida. Vanavanematega on kahjuks kontakti hoidmine raskem, mis teeb tihtipeale meele kurvaks küll. Saadan oma vanaemadele, Virvele ja Mallele, ikka aeg-ajalt postkaarte ja kirjutan kirju, kuna see on ainuke moodus kontakti hoidmiseks.

Miks valisid edasi õppimiseks Ameerika Ühendriigid?

Esiteks on Ameerika Ühendriikides väga tugev kõrgharidussüsteem ja nagu ma juba mainisin, USA toob üle maailma talendikaid inimesi kokku. Teiseks on USA doktoriprogrammid Euroopa omadest erinevad. Nimelt kui Euroopas asutakse kohe teadustööd tegema, siis USAs võetakse kõigepealt kaks aastat aineid, mille järel tehakse suur eksam. Kui eksamist läbi saad, võid edasi teadustöö ja doktoritöö kirjutamise juurde liikuda. Kui eksamist läbi ei saa, siis põhimõtteliselt seal ka sinu teekond lõppeb. Miks see süsteem mulle meeldib on see, et kuna mu eelmised kraadid olid pigem sotsiaalteaduste valdkonnas, kuluvad mulle need kaks aastat aineid marjaks väga ära. Sellepärast võtan tervishoiuga seotud aineid ning lisaks ka palju matemaatika ja statistika aineid. Seega, mul on võimalik end veel nii hilises staadiumis ümber treenida.

Kas Sinu erialale oli raske sisse saada?

USA doktoriprogrammidesse kandideerimine on senimaani olnud kahtlemata elu kõige raskem kandideerimisprotsess. Ma kandideerisin lausa kaks aastat järjest, sest ma ei saanud esimene aasta soovitud erialale ja kooli sisse. Kogu see protsess oli väga stressirikas ja ma nägin kahe aasta jooksul väga-väga palju vaeva. Kandideerimisel peab esitama suure hulga dokumente, soovitusi ja kirju ning tegema erinevaid teste, sh ka GRE-testi, mis põhimõtteliselt testib su matemaatilisi ja keelelisi oskusi ning võrdleb sind kõikide teiste kandideerijatega. Ja selleks, et saada heasse kooli sisse, pead olema vähemalt 15% parimate testitegijate hulgas. Lisaks sellele sõitsin ma mitu korda USA vahet, et professoritega kohtuda ja nende teadustööga end kurssi viia.

USAs on üle 5000 ülikooli, mis tähendab, et tippülikoolidesse sisse saamine on väga raske. Eriti kui tegu on doktoriprogrammiga, kuna neisse võetakse vaid väga väike number inimesi (minu programmis on viis inimest) ning parimates ülikoolides makstakse doktorantide õppemaks kooli poolt kinni ja kindlustatakse ka elamisväärne palk. Arvestades seda, et tavaliselt maksavad inimesed sadu tuhandeid dollareid USAs hariduse eest, on siin tasuta ning lausa palgaga hariduse saamine justkui lotovõit. Lugu on veel keerulisem, kui sa oled välismaalane, sest mulle tundub, et nad eelistavad pigem USA haridustaustaga inimesi. Enda programmis olen ma ainuke välismaalane, kes pole varem USAs õppinud, teistel on USA eliitkoolide haridus. Kokkuvõtteks, kuna Bostoni ülikooli rahvatervishoiu kool on USAs 10 parima ülikooli hulgas ning nad maksavad kõigi doktorantide õppemaksu kinni ja maksavad ka teadustöö tegemise eest palka, olen väga õnnelik, et mul õnnestus see koht kindlustada.

Mida pead enda tugevusteks? Mis oskustele ja iseloomuomadustele võid rasketel momentidel toetuda?

Ma ütleks, et mu kolm suurimat tugevust on ambitsioonikus, töökus ning järjekindlus. Ma olen alati julgelt ja aktiivselt oma eesmärke ellu viinud ning mitte kunagi käed rüpes istuma jäänud. Töökus on samuti üks märkimisväärsemaid omadusi, mis edukatel inimestel on ning mille ma oma ema Kajalt ja isa Urmaselt pärisin. Sa võid olla väga tark ja osav, kuid maailmas on palju tarku ja osavaid inimesi ning et neist ettepoole jõuda, on lihtsalt vahel vaja palju tööd teha. Oluline on olla ka järjekindel ja mitte alla anda, kui alati kõik esimese korraga ei õnnestu. Minu esimene suur tagasilöök ja pettumus karjääris oligi USA doktoriprogrammidesse kandideerimine, sest mu esimene katse ei läinud kuigi hästi. Eks see tegi egole haiget küll, kuid otsustasin end kokku võtta ja veel ühe aasta lisaks tööd teha ning teisel katsel olin ma juba edukas.

Kuidas oled rahul eluolu ja õpingutega Ameerikas?

Üldiselt olen rahul, kuigi USA eluviisiga harjumine on olnud võrdlemisi keeruline. Loomulikult on palju poliitilisi teemasid, millega ma siin isiklikult ei nõustu ja mida ma ei mõista, aga ka igapäevaelus on palju väikseid aspekte, mida ma väga ei armasta. Näiteks see, et ühistransport on väga kehval tasemel, et tervislik toit on kallis ja igasse einesse lisatakse kulbitäis suhkrut juurde ning et linn on päris räpane ja ka üüratult kallis (maksan rendi eest rohkem, kui maksin Genfis elades).

Kui palju ja kus Sa oled õpingute käigus praktikal käinud?

Ma olen ikka omajagu praktikal käinud. Kõiki loetleda ei jõua, kuid olen käinud näiteks Eesti välisministeeriumis, Eesti suursaatkonnas Dublinis, ÜRO inimõiguste nõukogus Genfis, maailma terviseorganisatsioonis Kairos, Institut Pasteur’s Pariisis ja Cambridge Health Alliance’is Bostonis.

Kas praktikad on Ameerikas tasustatud?

Ma pole Ameerikas praktikat teinud, kuid ma töötan kooli kaudu Ameerika Ühendriikide sõjaveteranide ministeeriumi heaks, kus abistan andmeanalüütikuna ja tegutsen veteranide terviseteemaliste teadusuuringute valdkonnas.

Kui raske on ühildada töö ja õpingud Ameerikas?

Ma ütleks, et raske, kuid mitte seetõttu, et tööd pole, vaid seetõttu, et tudengiviisa ei luba meil üldse tööd teha. USA on immigratsioonipoliitika poolest väga karm ja kui keegi peaks mind leidma kooli kõrvalt tööd tegemast, siis võidakse mind riigist välja saata. See tundub ebaõiglane, kuna doktoriprogramm võtab vähemalt viis aastat aega ja välismaalt tulnud tudengitel pole mingit võimalust raha teenida, et end ülal pidada. Me tohime teha ülikoolis vaid osakoormusega tööd. Õnneks mu ülikoolil on leping USA sõjaveteranide ministeeriumiga, nii et mul on võimalik oma kooli alt seal ministeeriumis teadustööd teha.

Kui kerge on saada tööd pärast doktorikraadi omandamist? Võrdlemisi lihtne. Ma saan pea iga nädal oma LinkedIni postkasti tööpakkumisi. Minu erialale on alati andmeanalüütikuid ja teadlasi juurde vaja.

Kirjelda natuke Ameerika haridussüsteemi? Mis tundub võrreldes Eestiga hea, mis kummaline, mis vajaks parandamist?

Mulle väga meeldib see, et USAs ei kandideerita kohe konkreetsesse bakalaureuseprogrammi, vaid võetakse kõigepealt aasta-kaks erinevaid aineid, enne kui otsustatakse peaeriala kasuks. See annab noortele võimaluse end paremini tundma õppida ja teadlik otsus teha. Mulle tundub, et Eestis peame liiga vara otsustama, millise kitsa erialaga tahame end kogu eluks siduda. Seetõttu pidin ka mina elus rohkem vaeva nägema, sest otsustasin õppesuunda muuta ning liikuda sotsiaalteadustest ja kvalitatiivsest teadustööst tervishoiu ning rohkem kvantitatiivse suuna peale.

Parandamist vajab kõrghariduse rahastamise süsteem. Minu tagasihoidlikul arvamusel pole see normaalne, et 23-aastasel ülikooli lõpetajal on kaelas sada tuhat dollarit õppelaenu või et vanemad peavad hakkama lapse sünnist iga kuu tuhandeid dollareid kõrvale panema, et oma võsukesed 18 aasta pärast ülikooli saata. Minu ülikoolis on ühe aasta õppemaks üle 50 000 dollari. Lisaks sellele on Bostonis elamine ulmeliselt kallis, nii et sinna tuleb veel lisada paarkümmend tuhat. Ühe aasta kulud võivad seega küündida pea saja tuhandeni. See on muidugi üks ekstreemsemaid näiteid, sest väiksemas kohalikus koolis käies on õppemaksud madalamad, kuid sellegipoolest on see minu jaoks täielik düstoopia. On piisavalt edukaid abielupaare, üks arst ja teine jurist, kes ei suuda pärast kooli lõpetamist isegi oma üürikorteri eest maksta, sest õppelaenu kuumaksed on lihtsalt nii rõhuvad.

Mis on Sinu tulevikuunistused? Kellena tahad töökarjääri jätkata?

Esiteks unistan ma sellest, et nelja aasta pärast saan edukalt doktorikraadi kaitstud. Pärast seda pole ma päris kindel, kus ma tööle asun, kuid tahan kindlasti jätkata andmeanalüüsi/andmeteaduste valdkonnas ning tervishoiusüsteemist väljuvast informatsioonist midagi loogilist ja ühiskonnale kasulikku tuletada. Ma ei välistaks ka seda, et tulevikus enda start-up teha või organisatsioon luua, kuna tahan tingimata endast jälge maha jätta.

Kas on ambitsiooni tagasi tulla kodumaale Eestisse?

Kuna lisaks Bostoni ülikooli palgale saan ma ka Eestist Kristjan Jaagu kraadiõppe stipendiumi kaudu rahalist toetust, on mul plaanis paariks aastaks Eestisse naasta. Samas, pikemas perspektiivis näen end ilmselt siiski välismaale naasmas, kuna siinsed võimalused on lihtsalt suuremad. Ärgitan välismaale õppima asujaid – kandideerige Kristjan Jaagu stipendiumile. Sel aastal on kandideerimistähtaeg 1. aprillil.

Hetkel kuum