Kabelimats Estonian Airile

Valitsuse otsus asutada uus lennufirma annab pankrotikatla alla muidugi hagu juurde. Inimene, kellel on vaja lähikuudel kuhugi lennata, ei osta tõenäoliselt piletit Estonian Airi lennukitele, sest pole teada, kas firma üldse sel ajal enam tegutseb.

Ühelt poolt on muidugi õige negatiivseks stsenaariumiks valmistuda, kui teisalt tuleks enne uue riigifirma loomist see plaan paremini avalikkuse ees ja avalikkusega koos läbi vaielda, sest uude ettevõttesse kavatsevad poliitikud panna 40 miljonit eurot maksumaksjate raha. See eeldab vastamist küsimusele, kas riik ikka peab tegelema lennuäriga või on ka teisi, odavamaid alternatiive lennuühenduse tagamiseks. Estonian Airi kogemus näitab, et riik on olnud ettevõttes halb peremees.

Majandusminister Kristen Michal väljendas veendumust, et riik peab lennuäriga jätkama. Ta tõi näiteks Leedu kurva kogemuse, kus koos rahvusliku lennufirma tegevuse lõpetamisega muutusid ka leedukate lennuvõimalused kehvemaks. Tõepoolest, kui lennuühendus Euroopaga muutub kehvemaks, siis mõjutab see otseselt paljude siinsete ettevõtete äritegevust ning võib peletada potentsiaalseid investoreid. Kui riik toetab maakondlikke bussiliine rohkem kui 20 miljoni euroga aastas, reisirongiliiklust samuti rohkem kui 20 miljoni euroga, parvlaevaliiklust 16-17 miljoni euroga aastas, siis ei pruugi 40 miljoni eurone rahasüst uude lennufirmasse tunduda erilisena.

Loodus tühja kohta ei salli

Sellest aga ei järeldu, et teisi alternatiive ei tuleks üldse kaaluda. Peale eespool nimetatu võib arutleda ka selle üle, et ehk on lennufirma loomise asemel riigil mõistlikum mingil kujul toetada konkreetseid lennuliine, mille toimimine on strateegiliselt oluline ja mis vaba konkurentsi tingimuses ei töötaks. Võimalik alternatiiv on ka jätta lennuühendused vaba turu määrata ja mitte sellesse ärisse maksumaksjate rahaga sekkuda. Loodus tühja kohta ei salli ja Estonian Airist jääva tühimiku võivad osaliselt täita teised lennufirmad.