Suurt pühendumust loob usaldus

Majandusraskustest räsitud Soome otsus vähendada puhkuste pikkust tekitab küsimuse, kas see võiks olla Eestile järgimist vääriv eeskuju.

Äripäev tunnustab ettevõtjaid, kes suhtuvad töö- ja puhkeaja planeerimisse loovalt ning näitavad üles leidlikkust töötajate motiveerimisel. Olukordades, kus ettevõte vajab töötajate harilikust intensiivsemat pühendumist, tuleb selle saavutamiseks leida lahendus, mis sobib mõlemale poolele.

See miski, mis motiveerib töötajat endast andma rohkem, kui kehtiv töö- ja puhkeaja seadus ette näeb, võib olla näiteks osalus ettevõttes, töö tulemustest sõltuv suurem palk või pikem puhkus, kui ettevõttes või organisatsioonis on rahulikum aeg. Mõlemale poolele sobivate lahenduste leidmine eeldab, et tööandja ja töötaja vahel valitseb usalduslik suhe, mis on mõistagi oluline kõigi seatud eesmärkide saavutamisel.

Kui Äripäeva peadirektor Igor Rõtov tegi ettepaneku puhkusi poole võrra lühendada, puhkes torm. Äripäeva kommentaatorid võtsid aktiivselt sõna, ettepaneku vastu tundsid huvi ka teised ajakirjandusväljaanded. Rõtov tunnistas sotsiaalmeedias, et tabas endalt mitme kolleegi vihase pilgu. Enamik äraehmatanuid, tundub, ei lugenud lugu lõpuni. Toimetus soovitab seda siiski teha.

Rõtov ei kujuta endale sugugi ette, et selline muudatus praegu realistlik oleks. Ta soovis tekitada debatti – ja sageli on debati tekitamiseks kasulik välja tulla ideega, mis esialgu jalust maha lööb.

Debatt on aga alati hea ja puhkuste pikkuse teemaline diskussioon teretulnud. Näiteks praeguses seaduses sätestatud pikem, 35päevane puhkus riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikele on iseenesest arusaamatu. Ei tundu olevat ühtegi mõistlikku argumenti, miks peaks avaliku sektori puhkus olema pikem erasektori omast. Kui avaliku sektori esindajad leiavad, et Äripäev on ülekohtune, siis palun: hakkame diskussiooniga siit peale.

Ei ole ilmselt mõistlik alustada seaduses sätestatud normi poolekslöömisest: see annab tööandjatele soovitud enama efektiivsuse asemel hoopis vastupidise tulemuse. Tööandja, kes soovib paremat tulemust, peab midagi vastu andma.

Enim motiveerib töötajaid suur eesmärk, töö mõtestatus – teadmine, mille nimel nad pingutavad. Kui ettevõttel on selline suur siht silme ees, ei ole pühendumist nõuda vajagi, see tekib iseenesest. Selgelt sõnastatud väärtuste ja eesmärkidega ettevõtetes ei loeta töötunde praegugi. Neil ettevõtetel ja organisatsioonidel, mida veavad karismaatilised liidrid, kes tahavad maailma muuta ja usuvad sellesse, mida teevad, ei ole enamasti raskusi oma meeskonna motiveerimisega panustama oluliselt rohkem, kui seadus ette näeb.

Kuulakem GrabCadi müügiga sada miljonit dollarit teeninud Hardi Meybaumi: „Kui ma sellele neljale aastale tagasi vaatan, siis õhtuid, kus ma ei töötanud, võis napilt ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ma ei teinud tööd mitte ainult hommikul seitsmest viieni, vaid õhtul seitsmest öösel kaheni ka. /---/ Tempo oli pidevalt hullumeelne ja stress suur.”

Praeguste seaduste kehtimine ei takista niisiis kedagi endast andma maksimumi suure eesmärgi saavutamise nimel. Meybaum võttis pika pingutuse väsimuse maharaputamiseks endale kolm suvekuud Eestis koos perega. Tööandja, kes soovib oma töötajalt Meybaumi väärilist panust, peab võimaldama ka tema väärilist motivatsiooni.