Matame riigikunstniku palgaplaani

Eelmisel nädalal teatas kultuuriministeerium, et alustab pilootprojektiga maksta kirjanikele ja kunstnikele riigipalka. Eesmärk oleks võimaldada tippvormis vabakutselistel kirjanikel ja kunstnikel pühenduda pikema perioodi vältel loometööle ja panustada seeläbi Eesti kultuuri arengusse.

Äripäeva toimetuse meelest peaks riik sellisest plaanist loobuma, sest sellest võib saada lisakohustus, millest hiljem ei ole võimalik enam vabaneda. Kuigi ministeerium võib pärast pilootprojekti otsustada, et edasi enam ei minda, siis hüvet ära võtta on märksa keerulisem, kui seda anda või asendada.

Raha palga maksmiseks kavatseb kultuuriministeerium eraldada toetusena loomeliitudele, kes peavad konkursiga ise valima nii kirjanduse kui ka kultuurivaldkonnast viis inimest. Raha riiklikuks palgaks ei asenda seniseid toetusi, stipendiume ega muid hüvesid. Praegusele rahastusele pannakse vunki juurde. Mõni nimetab riigipalka senise ebaõigluse kompenseerimiseks, teine ebavõrdsuse suurendamiseks.

Ühest küljest seab ministeerium nõude, et loomeliidud annavad igal aastal aru, kuidas riiklikult rahastatud loomeinimesed on saadud palgaga tööd teinud. Teisisõnu, tuleb aru anda loometöö tulemusest. Samas ei ole kuskil kirjas, millist tulemust ministeerium ootab.

Tõenäoliselt ei julge keegi kindlat kriteeriumi ka paika panna, sest kuidas saakski näiteks kirjanikule öelda, et ta peab aastas saama kaante vahele vähemalt kaks raamatut. Ei saagi, sest see oleks loometöö piiramine. See läheks vastuollu eesmärgiga anda loomeinimesele vabadust oma loomingut viljeleda. Kahjuks võib liigne vabadus seada ohtu ka tulemuse, mida ei pruugi üldse tullagi.

Palga maksmisega tuuakse nn uus riigitööline kindlasti rohkem avalikkuse tähelepanu keskmesse. Lisaks ajakirjandusele hakkavad kindlasti muu meedia ja virtuaalsed suhtluskeskkonnad arutama ja torkima, kuidas riigikirjanikul ja/või –kunstnikul seni on läinud – mida ta on saavutanud, kas see on makstavat raha väärt ja kas seda saab üldse nimetada kunstiks. Suurenev tähelepanu paneb proovile kirjaniku ja kunstniku kriitikapiiri, mis halvemal juhul võib senise stabiilse sissetuleku kõrval tekitada küllaltki suurt stressi ning pärssida loomingule pühendumast. Vaevalt et kellelegi meeldiks romaani kirjutada, kui ta peab pidevalt tundma kellegi vinguvat kriitikat kuklasse surumas.

Riigipalga pooldajad nimetavad palga vajaduse peamiseks põhjenduseks stabiilsust. Palk annaks püsiva sissetuleku, mis peaks lisama sotsiaalsed garantiid. See oleks justkui lahendus pikaajalisele ebaõiglusele, kuid selle väite võivad kindlasti ümber lükata paljud kandidaadid, kes loomeliidu konkursil ei saavuta edu. Need, kes peavad riigipalgata kolm aastat ise hakkama saama.

Kui riigipalgale peaks pääsema veel mõni selline loomeinimene, kes juba saab ka stipendiumit või muud toetust, siis hoidke end kisa ja mürtsu eest, mis võib tulla neilt, kes ei pruugi mõista, kuidas rahakatele antakse raha juurde ja virelejaid jäetakse edasi virelema.

Olgugi et kultuuriministeerium nimetab palgaplaani pilootprojektiks, võiksid asjaosalised kiiremas korras senise tegevuskava üle vaadata ja leida suuremad vead, mida võidakse hakata ära kasutama. Äripäev soovitab pilootprojektist aga sootuks loobuda, sest praegusel kujul toimivale rahastamissüsteemile ei annaks see loodetud tulemust juurde. Pigem tekitaks see loomeinimestele rohkem ebavõrdsust ning maksumaksjale täiendavat lisakulu.