Pikka pidu pole

Tallinna kaubakeskuste rajamise õhin on nakatanud ka Tartut: Lõunakeskuse suuremakstegemine käib täie hooga. Lõunakeskuse laiendus, kuue saaliga kobarkino ja 70 toaga hotell, peaks valmis saama 2017. aasta kevadel. Samal ajal kerkib Tallinna hiigelsuure Ülemiste kõrvale Pro Kapitali T1 130 000ruutmeetrise kogupinnaga, mis valmib samuti 2017. Ka Rocca al Mare keskus laieneb.

Äripäeva meelest on suurte kaubakeskuste rajamise laine ohu märk, mis viitab majanduse tasakaalustamatusele ja uue kriisi võimalikkusele. Eriti Tallinna kohta on sageli väidetud, et siin on suuri kaubakeskusi juba küllalt ja üle sellegi, ent seda ütlevad enamasti juba tegutsevate keskuste juhid või omanikud, kes konkurente arusaadavasti ei oota. Cityconi juht Marcel Kokkeel hoiatas juba eelmise aasta sügisel, et Eesti turgu varitseb jaerisk, sest kaubakeskuste ruutmeetrid kasvavad kiiremini kui elanike arv. Eesti turg on tema sõnul ammugi üleküllastunud ja uute keskuste rajajad enesetapumissioonil.

Kaubakeskuste rajajad ise lähtuvad teistest argumentidest. Tõepoolest, tarbijate ostujõud on kiiresti kasvanud ja veelgi paranemas, tarbijate kindlustunne heas seisus ja palgad tõusevad – koguni nii palju, et nii Euroopa Komisjon kui ka Eesti Pank peavad vajalikuks selle eest hoiatada. Tööturul osalemise aktiivsus on suur nagu kriisiajal, mis tähendab seda, et vahepeal tööjõuturult eemal olnud inimesed on sinna tagasi jõudnud ning neil on kindel sissetulek, mida kaubakeskustes kulutada. Sisetarbimisega on seis igati särtsakas, ja küllap eeldavad kaubakeskuste rajajad, et nii see jääbki.

Aga ilmselt ei jää. Tarbimise kiire kasv pole tähendanud majanduskasvu, see kidub. Peaks olema enesestmõistetav, et Eesti turu pisiduse tõttu e saagi sisetarbimine eriline kasvumootor olla.Rõõmsa ja äkilise sisetarbimisega kaugele ei sõida, aga ekspordiga on lood murettekitavalt kehvad. Ebakindla väliskeskkonna tõttu pole siin kiiret paranemist loota – seda enam, et Eesti pole endale leidnud uut konkurentsieelist, mis kunagise madalapalgalisuse asendaks. Tarbimise ja majanduskasvu käärid on ebatervislikult suured.

Eksportijatele kahjuks häid uudised pole. Nad maadlevad partnerturgude kehva seisu ja sellest tingitud toodangu hinna langusega ühelt poolt ja siinse palgatõususurvega teiselt poolt, balansseerides juba mõnda aega õhkõrnal jääl. Kuna tööjõuturg on mitmeski sektoris pingeline, eeldab kõrge tööhõive pigem palgatõusu kui -langust. Samas eeldab arengusoov investeeringuid, aga just sellega on lood iseäranis nutused.

Eesti ettevõtjate endi investeerimissoov paistab olevat raugenud, sest muud muret on niigi küllaga. Nii võib kaubakeskuste rajamise buum olla just investeerimis- ja innovatsiooniideede nappuse tunnus. Ent ka välismaine raha on Eestit vältima hakanud, ja välisinvesteeringute pidev kahanemine annab valusamad hoobid Eesti majandusele tõenäoliselt juba lähematel aastatel.Ainult sisetarbimise kasvule suunatud ärimudelid kuuluvad mõtteviisi poolest kriisieelsesse aega. Kui majandus kasvama ei hakka, pole neil pikka pidu.