Terroristid ei võida, kui toetame üksteist

Neljapäeva hilisõhtul tabas Prantsusmaad ja Euroopat taas suur kaotus, kui Nice’is sõitis terrorist surnuks üle 80 inimese ja vigastas ligi 100 inimest. Kannatada said ka eestlased, kes koos sadade teiste turistide ja kohalike prantslastega tähistasid Bastille’ vallutamise aastapäeva.

Seniste andmete järgi viibis rünnaku ajal Nice’is sadakond eestlast. Kindlasti tundsid paljud kaasmaalased kodus suurt kergendust, kui said teada, et nende lähedane ja sõber jäi seekord terveks. Küllap tunnevad kergendust ka nende üksikute haavata saanud eestlaste lähedased – selle eest, et pereliige ellu jäi.

Hirmutav on mõelda, kuidas suudab keegi meelega sõita otsa rahumeelsele ilutulestiku vaatajale, mehele, naisele, lapsele.

Vastasseis

Seekordne rünnak oli varasematega võrreldes erinev, kuid tagajärgedelt üks hullemaid. Mullu novembris toimusid Pariisis organiseeritud rünnakud, kui elu kaotas ligi 130 inimest. Samas linnas ründasid jaanuaris relvastatud terroristid satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetust, kus hukkus 12 inimest. Tundub, et just Prantsusmaa on terroristide tähelepanu keskpunktis.

Ent rünnakud ei puuduta vaid Prantsusmaad, vaid ohustavad iga maailmanurka. Rünnakud panevad meid eemale tõukama inimesi, kes on meile mujalt sisse rännanud. Inimesed, keda ei taheta või ei suudeta ühiskonda lõimida, jäävad võõraks. Just see loob järjest soodsama pinnase sellistele koledatele juhtumitele, nagu oleme viimasel ajal näinud ja kartnud. Sisserännanuid ei tohiks eemale tõugata.

Kindlasti meenub paljudele alles märtsis Brüsseli lennujaamas toimunud plahvatus, kus hukkusid kümned eurooplased. Ärgem unustagem, et sama tõsine juhtum oli loetud nädalad tagasi Istanbulis.

Sirge seljaga edasi

Terrori vastu võideldes on tähtis hoida selg sirgu ja jääda endale kindlaks.

Pärast novembri rünnakuid muretsesid paljud, kuidas ja kas üldse õnnestub prantslastel korraldada suviseid spordi suursündmusi, mis meelitavad kohale sadu tippsportlasi ja kümneid tuhandeid fänne. Seda suudeti teha. Jah, eriolukorra tõttu olid turvameetmed rangemad kui kunagi varem. Nüüd Nice’is õnnestus terroristil ikkagi rahva sekka murda, kuid julgus ja meelekindlus minna edasi teeb prantslastest tugeva rahvuse.

Mõni võib arvata, et üksteise toetamisest pole kasu, kuna üleilmastuvas maailmas ja avatud ühiskonnas on terroristil lihtne omale sobiv viis ja tee leida. Võib mõelda, et mida rohkem seame takistusi, seda leidlikumalt rünnatakse edaspidi.

Terrorirünnakute korraldajad on inimlikke väärtusi eirates üritanud vägivallaga suruda peale enda põhimõtteid. Meie ei pea laskuma nende tasemele. Meie ei toeta sellist vägivalda, vaid toetame üksteist.