Äripäev • 25. mai 2017 kell 8:20

Kahepalgelisuse palk

Juhtkiri  Foto: Anti Veermaa

Keskerakonna komme rääkida vene valijale üht ja eesti valijale teist maksis minister Mihhail Korbi väljavahetamisega peaministriparteile valusalt kätte, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Keskerakond eesotsas peaminister Jüri Ratasega tegi riigihalduse ministrit Mihhail Korbi kiire lõppmängu korras püüne pealt kõrvaldades puhtpragmaatilise otsuse: näo eestikeelse valija poole pöörata otsustanud keskpartei ei saanud endale lubada ministrit, kes paneb kahtluse alla riigi julgeoleku garantii, Eesti kuulumise NATOsse.

Valitsuse juhtpartei probleem on aga märksa laiem kui ühe ministri väljaütlemised: Keskerakond räägib venekeelsele valijale üht ja eestikeelsele valijale teist – see on kahepalgeline ja ei saa niimoodi pikaajalises perspektiivis toimida. Nii tunnevad mõlemad valijagrupid ennast lõpuks petetuna. Kinnitused, et Keskerakond on ühtne, ei toimi, kui see päriselt niimoodi ei ole. Teisalt peab igasuguses parteilises ühtsuses alati jääma koht eriarvamustele – ent kahepalgelisus ja isiklik arvamus on eri asjad.

Ent küsimus, kas Eesti valitsusse võiks kuuluda minister, kes on vastu Eesti kuulumisele NATOsse, ei eelda ilma pikemata eitavat vastust. Soome välisminister Timo Soini näiteks on olnud erakordselt kriitiline Euroopa Liidu suhtes, ent valitsusse kuulumisest saati on ta oma teistegi paremradikaalsete sõnumitega oluliselt tagasi tõmmanud. Ja tema seisukohad olid avalikult teada, kui temast minister sai.

Vene kaart laualt maha

Korb ei olnud enne valitsuse liikmeks saamist oma NATO-vastasust avalikult väljendanud ja see oli põhjus, miks tabas tema Lääne Elu kaudu avalikuks saanud avameelsushoog venekeelse valijaga suheldes laia avalikkust šokina. Seni toimis vaikiv eeldus, et valitsuse liikmeks saades on nii tema kui ka iga teine valitsuse liige aktsepteerinud Eesti julgeolekupoliitika põhialuseid. Ja kuigi nende põhialuste toimimine kaitseb iga Eesti elanikku sõltumata sellest, missugust keelt ta kõneleb, pole osa Keskerakonna poliitikuid suutnud hoiduda kiusatusest kõnetada venekeelset valijat ajaloolise valu kontekstis – kaine arvestusega, et nad saavad suure osa oma infost Vene riigi propagandakanalite vahendusel.

Keskerakondlaste Olga Ivanova ja Oudekki Loone hiljutised ülesastumised seoses 9. mai sündmustega pronkssõduri juures sai ühiskonnas laia vastukaja. Samamoodi oli kohati hüsteeriliste mõõtme omandanud reaktsioon keskerakondlasest abilinnapea Mihhail Kõlvarti ettepanek esitada laulupeol venekeelne laul. Olgem ausad, venekeelne laul laulupeol ei ohusta Eesti riiklust mitte kuidagi – samuti mitte see, kui mõni poliitik 9. mail pronkssõduri juurde lilli viib. Osa eestikeelseid valijaid võib see küll häirida, kuidas Loone ajalugu omamoodi tõlgendab, aga nn reasõdurina ei kanna Loone valitsusvastutust. Korb kandis seda ja selles mõttes on tema tagasiastumine kiiduväärne. Peaminister Jüri Ratas ei hakanud keerutama ja musta valgeks rääkima – selles mõttes igati eeskujulik.

Laiemas plaanis on kahetsusväärne, et valitsusest on lahkuma pidanud juba teine vene emakeelega Keskerakonna poliitik – just neil võiks olla eesti- ja venekeelse elaniku lähendamise ülimalt tähtis roll. Oleks äärmiselt halb, kui kohalikel valimistel vene kaart jällegi lauale löödaks. Kui Keskerakond on mõistnud, et kahel toolil ei ole korraga istuda võimalik, siis peaks vähenema ka Reformierakonna kiusatus sellega uuesti vehkima hakata.

Hetkel kuum