Parem jookse paljalt ümber maja

Ohutum kui endast mõnes sotsiaalmeediakanalis kompromiteerivaks osutuda võivat infot jagada on paljalt ümber maja joosta. Kui just naaber teist pilti ei tee ja Facebooki üles ei pane, huvitab teie kordasaadetu väikest hulka inimesi – ja mine tea, ehk ei olnud naabreid üldse kodus või ei vahtinud nad parasjagu aknast välja.

Tööandjad kasutavad sotsiaalmeedias jagatavat infot värbamisotsuste tegemiseks täitsa kindlasti ja seda oleks igal tööotsijal mõistlik vaikimisi eeldada. Jah, muidugi on LinkedIn eelkõige professionaalsete kontaktide loomiseks ja Facebook esmajärjekorras sotsiaalseks lävimiseks. Kuid eeldada, et tööandja teid värvates sotsiaalmeediakanalite sirvimise vahele jätab, on lühinägelik.

Tööandja on inimene ja ta värbab inimest. Isiksuseomadused on mistahes ameti puhul olulised. Keegi ei taha palgata pätti või suli, varast ega joodikut. Vastutus sotsiaalmeedias jagatava info eest lasub ikkagi info jagajal endal. On mõistlik eeldada, et isegi kui teie profiilid ei ole avalikud, on nad seda teatud mõttes siiski: vaevalt jõuate te kursis olla kõigi privaatsusreeglite pisimuudatustega, millest sotsiaalmeediaplatvormid teid küll teavitavad, kuid enamasti pisikeses kirjas – mitte kõik kasutajad ei vaeva ennast sellega kurssi viima.

Kus lõpeb lubatud andmetöötlus ja kust algab selline, mida seadus ei luba, on keeruline öelda. Praegu reguleerib värbamist töölepinguseadus, mis lubab tööandjal tööotsijalt küsida kõike, mille suhtes tal on õigustatud huvi – mõiste, mis on määratletud üsna üldiselt. Õigustatud huvi mõiste esineb ka järgmisel aastal kehtima hakkavas andmekaitsemääruses, ent selleski ei muutu see mõiste just kuigi palju konkreetsemaks. Nii ei muuda andmekaitsemääruse vastuvõtmine selles konkreetses küsimuses midagi eriti selgemaks. 

Küll aga on seda teemat interpreteerival Tartu ülikooli doktorandil Heili Suderil õigus selles, et tööandja peab tööotsijat teavitama sellest, missuguseid andmeid on tema kohta kogutud ja saadud. Selle nõude korrektne täitmine on muide igati ka tööandja huvides. Esiteks saab ta niimoodi välja sõeluda valeinfo ja ka lihtsalt müra. Tüüpiline näide on siin nimekaimud. Kõik Jaan Tammed ja teised sageli esinevat nime kandvad isikud peavad saama selgitada, missugune info käib nende ja missugune mõne teise mehe või naise kohta.

Teiseks: kõike sotsiaalmeedias tema kohta leiduvat infot ei avalda inimene ise: suur osa tuleb teistelt – ning see kõik ei pruugi olla tõene. Tööd otsiv inimene peab kindlasti saama esitada oma arusaama sellest või teisest juhtumist, mis on tema kohta avalikult leitav. Mõningatel juhtumitel võib inimesel olla tarvis omalt poolt taotleda eksitava info eemaldamist avalikust ruumist.

See, et avalikus ruumis leiduv info oleks tõene, on nii tööandja kui ka töövõtja huvides. Seega pole tööotsijal mõtet näiteks Facebookis kiidelda oskustega, mida tal ei ole – ega ka tööandjal uhkustada võimalustega, mida tegelikult ei pakuta. Aga eeldada, et sotsiaalmeedia töösuhetes täiesti mängust väljas on, oleks ekslik.