Eesti e-mürts kajab vastu kogu ilmas

Kui peaminister kutsub kokku pressikonverentsi, teatamaks, et Eesti jääb ikkagie-riigiks, siis peab asi tõsine olema. Ja see ongi: kaalul on Eesti e-riigi maine.

Rohkem kui 700 000 ID-kaarti puudutav turvarisk ei ole oht, mis lõi ootamatult sisse selgest taevast: teoreetilisest ohust andis Eestile teada grupp teadlasi ning seni ei ole see risk realiseerunud, kellegi identiteeti ei ole kuritarvitatud. Seega pole midagi halba veel juhtunud, ent võimalik halb – kui riskid peaksid realiseeruma – on väga suur.ID-kaart on midagi, mille üle oleme uhked ja mille kasutamist peame endasmõistetavaks. Tõsi, paljude tarvis on mobiil-ID juba ammugi ID-kaardi lugeja abil isiku tuvastamise ja digiallkirja andmise vahendina kasutusel. ID-kaart on taskus pigem riigipiiri ületades ja samuti kasutusel kliendikaardi asemel.

Teadmine, et ID-kaardiga saab küll edaspidi asju ajada ja keegi päevapealte-riiki kinni ei pane, ei vähenda siiski ebakindlust, mida tekitas valitsuse pressikonverentsi kokkukutsumine. Eesmärk oli muidugi mõista vastupidine: inimeste maharahustamine ja teadaandmine, et riik teeb omalt poolt kõik riskide maandamiseks. Aus oli üles tunnistada, et praegu ei tea keegi, kui kaua sellega aega läheb – ülesanne ei ole lihtsate killast.Avalikuks saanud riski kõige suurem ja otsesem mõjuna on löögi all e-hääletamise võimalus lähenevatel kohalike omavalitsuste valimistel. Viimastel riigikogu valimistel kasutas e-hääletamise võimalust 30,5% kõigist hääletanutest. Viimastel kohalikel valimistel oli e-hääle andjaid oli 21,2 protsenti kõigist hääletanuist. 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kasutas e-võimalust 31,3 protsenti hääletajaid.