Tasuta ravikindlustus on halb mõte

Äripäev ei toeta töö- ja terviseministri Jevgeni Ossinovski ideed anda tasuta ravikindlustus ka neile, kel seda praeguse seisuga ei ole. Niisuguseid inimesi on Eestimaal 90 000. Lisaks on umbes sama suur hulk selliseid inimesi, kelle ravikindlustus on katkendlik ehk kehtib lühemat aega kui kaksteist kuud.Esmalt selle ettepaneku kõige olulisemast põhjendusest. Ravikindlustuse laiendamine ka neile, kes ise sotsiaalmaksu ei tasu, võib sotsiaaldemokraadist minister Ossinovski hinnangul olla riigile odavam praegusest süsteemist. Ravikindlustuseta inimestele tagatud vältimatu arstiabi ehk kiirabiteenus. Riigile läheb see sotsiaalministeeriumi andmetel maksma kümme miljonit eurot aastas.

On selge, et kui tegemist on n-ö elu ja surma küsimusega või inimene vajab vältimatut arstiabi, siis ei saa lähtuda sellest, kas abivajajal on kehtiv ravikindlustus või mitte. Kui praegu ravikindlustuseta isikud oleksid kindlustatud ja käiksid sagedamini oma tervist kontrollimas, siis võib loota, et nad vajavad vähem erakorralist arstiabi. Kuna ravikindlustamata inimesed jõuavad tervishoiu vaatevälja liiga hilja, siis on nende haigused või muud probleemid Ossinovski sõnul arenenud nõnda kaugele, et nende ravi on oluliselt kulukam.

Tervishoiusüsteemi efektiivsust silmas pidades oleks hea, kui erakorralise meditsiini osakonda satuvad tõesti inimesed, kes vajavad erakorralist abi. Kuna osal inimestel pole ravikindlustust, siis on nende võimalus arstile pääseda ainult erakorarlise meditsiini osakond ja nad tulevad sinna ka väiksemate hädadega.

Kolmas ravikindlustatute ringi laiendamist toetav argument puudutab praeguse kindlustussüsteemi keerukust. Ossinovski sõnul on meil läbi aegade tehtud üle viiekümne eri aluse ravikindlustuse saamiseks ning umbes kakskümmend neist on sellised, kus sihtrühm on alla saja inimese. Kui nüüd otsustatakse, et kõik inimesed on automaatselt kindlustatud, siis ei ole vaja teha arvukalt erandeid ja bürokraatia väheneb.

Need argumendid on kõik olulised, aga ei kaalu toimetuse hinnangul üles kõige tugevamat vastuargumenti. Riik ei tohi anda signaali, et kindlustussüsteemis osalemata ja sinna panustamata on inimene ikkagi kindlustatud.

See on halb kahel põhjusel. Esiteks soodustab see ümbrikupalkade maksmist ning praeguse süsteemi põhimõtetele selja pööramist. Sõna kindlustus juba ise eeldab, et inimene ise ka osaleb süsteemis. Kui nüüd seda põhimõtet muuta, siis tähendaks see sisuliselt ju üleminekut maksurahaga finantseeritud süsteemile.

Siit tulebki teine oluline vastuargument. Solidaarsesse süsteemi sotsiaalmaksu tasudes panustajad ei pea hakkama maksma kinni nende inimeste ravikindlustust, kes ise sellesse süsteemi ei panusta ja võtavad vastu ümbrikupalka.

On selge, et mitte kunagi ei teki olukorda, kus kõik inimesed on tööturul hõivatud ja ravikindlustusega kaetud. Praegune süsteem on aga ka sellega arvestanud. Näiteks kui inimene otsib tööd, siis on ta kindlustatud. Samuti on täiesti olemas võimalus, et inimene tasub ise oma ravikindlustuse eest.